Ent sedapuhku levib apaatia nagu sea­gripp. Euroopa Parlamendi valimised ei lähe korda pea kellelegi – ei valijaile, ei neile õnnelikele poliitikutele, kes on nimekirja tipus, ega ka neile, kes passivad seal tagapool lootusetus positsioonis. Haigutus on üleüldine.    

Napid nädalad enne valimisi tegelevad erakonnad oma reklaamides peaaegu ainult nende teemadega, mille saatus sõltub eeskätt riigikogust ja millel pole Euroopa Parlamendiga mingit pistmist. Olgu, parteikontorid mõtlevad valdavalt, et ega Eu­roo­pa Liidu ühine põllumajanduspoliitika olegi kuigi seksikas teema. Ja nii jagatud võimuga organi puhul nagu Euroopa Parlament ongi raske midagi käegakatsutavat lubada. Aga apaatia valitseb ka tippnumbrite hulgas, kes võiksid olla heast tulemusest eluliselt huvitatud. Tähtsamaid meediasõnumeid pole enam ammu europoliitikute suu läbi edastatud. Tuuritamine käib, aga mingit jõuame-igasse-külasse-pingutust pole märgata.

Vastutus nagu kolhoosis

Kinniste valimisnimekirjade süsteem, kus tulemust ei otsusta hääled, vaid asetus, on tapnud osapoolte huvi rohkem, kui keegi esmalt arvata oskas. Valija pole elevil, sest üht poliitikut eelistades võib ta aidata Brüsselisse hoopis teise, kes talle ei meeldi. Nimekirja keskel või tagaosas olev kandidaat pole tugevast tulemusest eluliselt huvitatud, sest sisse saada pole nagunii võimalik ja samal ajal ei paista ka tema laiskus kusagilt välja. Isikut valida ei saa, järelikult ei saa ka keegi konkreetset poliitikut näru tulemuse pärast hurjutada. Nimekiri on ühine, häältesaak samuti ja vastutus hajub nagu ühismajandis töötades.

Motivatsioon on väike isegi nimekirja tippudel. Üks või kaks kohta tundub suuremate parteide puhul olevat saavutatav niigi ja üldine populaarsus teeb pool tööd ära. Halvad üllatused pole välistatud, kuid usk tuumik­valijasse muudab laisaks.

Valija vastuhakk sellisele tuimale ja valikuid moonutavale süsteemile võib võtta kaks vormi. Esiteks, osaluse veelgi suurem kukkumine võrreldes eelmise  korraga, kui vaid iga neljas viitsis end kohale vedada. Aastal 2004 oli valimisaktiivsus veel väiksem ainult Poolas ja Slovakkias. Teiseks, oluliselt suureneb valija kiusatus valida neid üksikkandidaate, kes suudavad end rohkem nähtavaks teha, nagu Indrek Tarand või Martin Helme. Sest see on võimalus toetada ikkagi konkreetset isikut, mitte üleüldist erakondlikku häältepotti. Brüsselis hakkab ju istuma ikkagi inimene, mitte programm ja põhikiri.   

Sisuliselt ütleb reformierakondlikku päritolu kinniste nimekirjade süsteem, et partei on oma valikutes targem kui tädi Maalidest koosnev rahvas ja teab paremini, kuidas Euroopa Liidus asju ajada. Seepärast võtsid nad rahvalt tegeliku valiku ära. Ka mina ja mu tuttavad jäime valikust ilma, sest lisaks tädi Maalidele oleme ka meie rahvas. Kas olete ikka kindlad, et te Euroopa Liitu meist paremini tunnete? Mõne kandidaadi puhul oleksin valmis kihla vedama vastupidises.