Kan­gas­tub piib­li al­le­goo­ria kuld­va­si­kat kum­mar­da­­va­test muu­las­test, ke­da Moo­ses kor­ra­le kut­sus.

Võiks oo­da­ta, et rii­givõim põhjen­dab oma jõulist sek­ku­mist ohu­ga Ees­ti riik­lu­se­le või siis vä­he­malt rii­gi­vas­ta­se süüteo ära­hoid­mi­se­ga. Aga enn­äe imet, nä­da­la al­gu­ses saa­bub po­lit­sei pres­si­tea­de, et kunst­ni­ku­le pan­nak­se süüks Tal­lin­na hea­kor­ra ees­kir­ja­de rik­ku­mist, mis re­gu­lee­rib ava­lik­ku lin­na­ruu­mi lil­le­vaa­si, prügiur­ni, pin­gi, tõkke­piir­de, vit­rii­ni või mis ta­hes muu tei­sal­da­ta­va väi­ke­vor­mi pai­gal­da­mist. On see na­li?

Nor­mi eesmär­gist läh­tu­valt saa­me eelkõige rää­ki­da pai­gal­da­ja ka­vat­su­sest jät­ta nn väi­ke­vorm oma asu­pai­ka ja an­da lin­nai­sa­de­le võima­lus kut­su­da kor­ra­le väi­ke­vor­mi oma­nik­ku ju­hul, kui see pink või muu sel­li­ne ob­jekt va­jab hool­dust.

Kris­ti­na Nor­man ei soo­vi­nud aga ku­ju uu­de asu­koh­ta jät­ta, vaid kor­ral­da­da ühe­kord­se akt­sioo­ni ning tõmma­ta tä­he­le­pa­nu oma loo­min­gu­le ja vaa­de­te­le.

Ise­gi kui mõnel tub­lil rii­giamet­ni­kul tu­leks pä­he sä­tet se­davõrd laialt tõlgen­da­da, siis peak­sid ju need­sa­mad mund­ri­me­hed ründa­ma sa­ma­su­gu­se aga­ru­se­ga mis ta­hes inim­loo­min­gut, mis kor­raks või ala­li­selt ava­lik­ku ruu­mi il­mub ja mil­lel puu­dub lin­na lu­ba. Miks mit­te ka haa­gis­su­vi­lat või pik­ni­ku­lau­da?

Sel­li­ne kva­li­fi­kat­sioon on pu­has ju­rii­di­li­ne avantürism ning nae­ruväär­ne kat­te­va­ri, et õigus­ta­da üle­rea­gee­ri­mist ning juh­ti­da kõrva­le tä­he­le­pa­nu ot­sus­ta­ja­te po­lii­ti­li­selt vas­tu­tu­selt. Ja see on­gi as­ja juu­res kõige vas­ti­kum. Kui sel­li­ne alu­se­tu üle­rea­gee­ri­mi­ne on aset leid­nud, siis oleks aus ta­gantjä­re­le va­ban­da­da ja te­ha sel­lest tu­le­vi­ku tar­beks omad jä­rel­du­sed.

On sel­ge, et po­lit­seia­met­ni­kud ning muud ot­sus­ta­jad olid 9. mai oo­tu­ses pin­ges ning pal­ju­del kan­gas­tus pronk­siöö flash­back. Liia­ti­gi tee­me de­mok­raa­tia tin­gi­mus­tes al­les esi­me­si sam­me, õigus­rii­gi põhimõte­tel on veel pikk tee raa­ma­tuist meie ole­mu­se süga­vus­se.

Kuid mi­da te­gid po­lit­seiamet­ni­kud? Sel­le ase­mel et au­salt oma vi­ga tun­nis­ta­da, hak­ka­sid nad paa­ni­li­selt tuu­la­ma sea­dus­tes, et kui­da­gi õigus­ta­da lap­si­kut üle­rea­gee­ri­mist.

Rii­givõim, mis üri­tab vää­na­ta õigust eesmär­gi­ga õigus­ta­da oma ebaõiguspä­rast te­gu­vii­si, on üks oht­li­ku­maid ten­dent­se tsi­viilühis­kon­nas, tu­le­ne­valt just eelkõige oma võimu­mo­no­po­list ja res­surs­si­dest. Tei­si­timõtle­ja­te ahis­ta­mi­ne õigus­li­ke va­hen­di­te­ga on oma­ne eelkõige to­ta­li­taar­se­te­le reÏii­mi­de­le, kus va­hen­deid va­li­ma­ta proo­vi­tak­se mis ta­hes al­ter­na­tiiv­se maail­ma­vaa­te väl­jen­da­mist pii­ra­ta.

Lõputu hirmuõhustik

Ükskõik, kas see mei­le meel­dib või mit­te, kuid am­bi­va­lent­ne suh­tu­mi­ne Pu­naar­mee rol­li Tei­ses maail­masõjas ja tei­sal­da­tud hauatä­hi­ses­se on iga­ve­seks Ees­ti ela­ni­ke tead­vus­se raiu­tud. Amet­li­kust sei­su­ko­hast eri­ne­vaid ar­va­mu­si saab ai­nult kas sal­li­da või too­re jõuga läm­ma­ta­da. Kas Ees­ti rii­givõim on tões­ti ot­sus­ta­nud vii­ma­se va­rian­di ka­suks?

Kuld­ku­ju sõidu­ta­mi­ne veo-au­to kas­tis po­lit­seies­kor­ti saa­tel imi­tee­ris ju suu­repä­ra­selt „e­lu­suu­ru­se­s” hauatä­hi­se Kol­ga­ta tee­kon­da, aga väik­se­mas mas­taa­bis. Mund­ri­me­hed la­sid en­nast oma ma­da­las pin­ge­ta­lu­vu­ses ha­neks tõmma­ta ja nüüd üri­ta­vad oma sol­vu­mi­ses as­jao­sa­lis­te­le pas­ta­kast väl­jai­me­tud pa­rag­rah­vi­de­ga koh­ta kät­te näi­da­ta.

Küsi­mus ei ole sel­les, kas Kris­ti­na Nor­man saab mõni tu­hat kroo­ni trah­vi või mit­te. Kunst­ni­ku karjää­ri­le li­sab see vürt­si. Kuld-Al­joša ja sel­le au­tor sai tä­nu po­lit­sei­le tä­he­le­pa­nu, mi­da ta ilm­selt mui­du po­leks saa­nud.  

Mind pa­neb ko­gu sel­le mui­du koo­mi­li­se int­si­den­di juu­res eelkõige mu­ret­se­ma meie täi­tevvõimu ma­dal pin­ge­ta­lu­vus. Al­les see oli, kui aja­kir­jan­du­ses lii­ku­sid ju­tud põhi­sea­du­se muut­mi­se va­ja­du­sest, et saaks ko­da­ni­ke jär­gi mõnu­sa­malt nuh­ki­da.

Pronk­siöö hir­mu­de ta­gajär­jel on rii­givõim usi­nas­ti asu­nud kar­mis­ta­ma sea­du­si, kus ko­da­ni­ke tur­va­li­su­se suu­ren­da­mi­se põhjen­dus­te­ga laien­da­tak­se täi­tevvõimu vo­li­tu­si – ik­ka eesmär­gi­ga, et meie­su­gus­tel lam­mas­tel oleks tur­va­li­sem ela­da.

Rii­givõim võiks õppi­da va­na­de de­mok­raa­tia­te ees­ku­jul as­ju na­tu­ke va­ba­malt võtma. Lõpu­tu mi­ne­vi­kuõudus­tes ela­mi­ne ja üks­tei­se hir­mu­ta­mi­ne on too­nud kaa­sa õhus­ti­ku, kus rii­gia­met­ni­ke när­vid ütle­vad üles iga süütu puus­li­ku pea­le. Nii lan­ge­me iga pro­vo­kat­sioo­ni ohv­riks, mi­da kee­gi kas män­gu­lus­tist või siis kur­je­ma­te ka­vat­sus­te­ga meie suh­tes ka­vat­seb toi­me pan­na.

Lä­hiae­ga­de kõhne­nev ee­lar­ve vä­hen­dab rii­gi võimet en­nast tu­le­vi­kus ai­nult too­re jõuga tei­si­timõtle­ja­te suh­tes keh­tes­ta­da. Na­gu ka võimet lä­bi ma­te­riaal­se heao­lu rah­vus­pin­geid lee­ven­da­da. Meie ka­ha­ne­vat jõudu saab kom­pen­see­ri­da to­le­rant­se ühis­kon­na­mu­de­li kau­du, kus iga-ühe­le jäe­tak­se te­ma tõde ja võima­lus se­da kuu­lu­ta­da.

Au­tor väl­jen­dab isik­lik­ke sei­su­koh­ti