Laiemalt mõistetav pidetuse teema kõlab läbi kogu Elmo Nüganeni uue lavastuse, segunedes teiste teemadega. Linnateater toob Eesti teatrisse uue autori Jean-Luc Lagarce’i ja sellest tulenevat värskust on lavastuses tunda. Nüganeni lavastus suhtub kultuurilise tähelepanelikkusega Lagarce’i postmodernistlikku mängu, mis ühendab Franz Kafka isiku ja loomingu Molière’i teatritrupi karakterite ja suhetega. Ta paigutab ootamatul viisil kokku modelleeritud kollektiivi kuhugi 20. sajandi Euroopa aegruumi, arutledes sel viisil inimese ja kultuuri üle.

See lavastus on materjalivaliku poolest haavatav, sest teatriteema seab teatrile omad piirid. Ent näitemängus on peidus päästev konks: Kafka pärandist kokkukorjatud sisu moodustab rikkaliku ainese, mis on samal ajal nii kirjanduslooliselt ülevaatlik kui ka kafkalikult sisukas.

Nii saabki rääkida tervest kafkalike karakterite galeriist, mis elab laval oma dramaturgilist elu. 20. sajandi märgilise kirjaniku elulugu on ta loomingu motiividega fantaasiarikkalt läbi põimitud. Kõike seda vürtsitab juudi koloriit. Lagarce toob oma näitemänguga Linnateatrisse uued teemad. Laval sünnib väikese inimese draama (õigemini on neid mitu), nähtud spetsiifilisest modernistlikust vaatenurgast. Näitlejad mängivad usinalt sibavaid kodanliku ühiskonna sipelgaid, kelle elus ilmneb üht-äkki kummaline absurdsus, mis heidab valgust olemise mõttele.

Kogu tüki sõnum pole deklaratiivne, vaid ilmneb vaimustavates näitlejarollides, kus väikese inimese argipäeva koomika kasvab totruseni, milles vilksatab eksistentsiaalset traagikat. Molière’ist ja tema näitlejate trupist on loodud küllaga teoseid ja need lood on Lagarce’i näite-mängu taustaks. Aleksander Eelmaa mängib juhtivat näitlejat, kes on isalikul moel juhiks kogu trupile. Kandes koos prouaga (Helene Vannari) vastutuse koormat ja ka taaka, mille põlvkonnavahetus teravaks ajab.

Teatriteemad on kõrvalised võrreldes nendega, mis pärinevad elust endast. Näitemängu läbib perekonna vanema tütre Josephine (Epp Eespäev) kihlus noore näitleja Rabaniga (Andero Ermel). Väimeespoeg peaks üle võtma äri, mis ei taha kuidagi koos püsida, sest inimlikud püüdlused lõhuvad kooskõla; mitte ainult trupi esinäitlejanna proua Tšissiku (Anu Lamp), vaid ka tema abikaasa (keda ärakulunud klounina mängib Andrus Vaarik) ambitsioonid löövad tragikoomiliselt välja.

Peen ja eemalseisev töö

Veel on trupis murelaps, perepoeg Karl (Andres Raag), kelle segased eneseotsingud ei taha kuidagi mingitessegi raamidesse mahtuda. Karlis saab näha Kafka eluloolise kuju jooni närvilise otsiva noormehena, kelle trots määrab nukrasse üksindusse. See tundlikult mängitud roll ei satu siiski lavastuse keskmesse, kuigi võiks, sest suur osa sündmusi on vaadeldavad just selle tegelaskuju kaudu. Nüganeni käe all on valminud mitmehäälsem teos, mille ülesehitus moodustub eri teemade kõlast, mitte niivõrd karakteri arengust. See toob lavastusse väljapeetust, aga ka laialivalguvust.

Vaimustav näitlejamäng pakub teatris ülevaid hetki, kus koomika juhib absurdi ja sealt edasi tänapäeva tunnetuse ängi, haarates seejuures vaatajad kogu täiega oma võimusse. Ühtaegu on lavastuses tunda ka postmodernismi ükskõiksust, puuduvad peategelased kõige tavalisemas mõttes ja seega ka neile kaasaelamine. Peen ja eksklusiivne töö, mis on kultuuriliselt mitmekihiline, aga kuidagi eemalseisev. Nagu ka Kafka kuju, kelle vaimsuseta oleks see teos mõeldamatu.

„Meie, kangelased”

Lavastaja: Elmo Nüganen

osades: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp jt

Esietendus Põrgulaval 9. mail