Saades ettepaneku kirjutada “Meeste klubile” soorollidest ja soovitatavalt midagi isiklikku, tajusin äkki eelisseisundit, mis on mulle mehena osaks saanud.
Olles mees, on mul rohkem võimalusi ja põhjust tunda end lihtsalt niisama hästi. Võin tunda end muretuna kas või istudes õhtul, jalad laual, teleka ees või mõtiskledes päise päeva ajal keset linna pargipingil.
Võin pidada end ettevõtlikuks, julgeks, targaks, tubliks ja osavaks, ilma et peaksin seda pidevalt endale ja teistele tõestama. Isegi siis, kui ma pole päeva jooksul jalga koduuksest välja tõstnud, ei mõju see mu renomeele. Ikka võin ma olla ettevõtlik, julge, tark, tubli ja osav.
Mis annab mulle alust nii arvata? Ehkki maailm eeldab üht-teist ka meestelt, on ühiskond naiste suhtes nõudlikum. Kusjuures nõudjate seas pole esikohal mehed, naised ise piitsutavad end tagant. Nad peavad olema tublid, usinad, ilusad, seksikad, hoolitsetud, haritud, malbed, edukad nii kodustes suhetes kui ka ametikohal.
Erinevalt meestest, peavad paljud naised selle nimel pidevalt vaeva nägema. Tunnid make-upile, päevad soengutele-maniküürijatele ja varandused rõivastele on vaid üksikud näited.
Miks, ei mõista ma. Miks ei võiks “naised olla südamerahus paksud ja kiilas ning uskuda sealjuures siiralt, et nad on vastupandamatud”? Just nii pidavat teatama loosung Taanis ühe ühika tüdrukute toa seinal.
Ma saan aru, et kõik algas kord siis, kui lapse kisades pidi naine koju jääma, samal ajal kui suur ja tugev mees mammutijahile läks. Mees võis siis hiljem vaadata, mille eest ja kas ta üldse nõustus jahisaaki jagama. Nii sai ta oma kaaslaste üle võimu, sellest saan ma aru.
Aga nüüd ja tänapäeval? Targad teadlased on ammu tõestanud, et meestel on arvukalt naiselikke, s.t sotsiaalseid, empaatilisi ja emotsionaalseid jooni, naistel aga järjest rohkem mehelikeks peetavaid omadusi, nagu vaprust, enesekindlust ja juhikalduvusi. Ja et meestelgi esineb stressi ja muresid.
Miks peavad naised siiamaani, sajandeid pärast viimaseid mammuteid, olema ikka ärevil selle pärast, mida neist arvatakse? Sõltuma nii palju teiste hinnangutest? Kodeerima seda oma tütardesse juba varajasest titaeast?
Maakera kuklapoolsel hamburgerimaal olevat selliseid tüdrukuid – neid, kes enam ei muretse oma väljanägemise pärast – juba nähtud. Mõned on liikumas vist siinkandiski. Ma ei tea, kas nad ka head välja näevad…
Õigus tunda end hästi on see, mille saavutamiseks ma soovin jõudu ja edu kõikidele naistele. Kui muidu panevad naisõiguslaste taotlused mind vaid õlgu kehitama, siis võimalus end hästi tunda on väärtus, mille pärast ma luban end ja oma sookaaslasi kadestada.
Ja kui mõnel mehel ei tule õhtuti und, sest veel nii palju tegemisi ootab, siis ka temale soovin ma, et kord jõuaks kätte päev, mil ta võib olla lihtsalt õnnelik. Sest meestel on see seni hoopis lihtsam kui naistel.
Loodan, et mõni armsatest vastassoo esindajatest siinse jutu peale korrakski kadedaks läheb, sest kadedus on sageli suur liikumapanev jõud. Võtke kas või vaielda kirjapanduga. See ei vii meid küll hommepäev uute suhtumisteni, kuid on lihtsalt mõnus. Mehelikult mõnus.
Ajakirjast Pere ja Kodu.
