Foto: Erakogu

„Kui minuni jõudsid esimesed jänkupildid Maist, hakkas mul temast kahju. Pärast tema raamatu lugemist mõtlen: jedem das Seine. Varsti hakkab mul endast kahju.” Kalev Keskküla, Eesti Ekspress 22.01.09

Mu viimane raamat „Minu Tai” oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest kirjastaja Epp Petrone sai üleantud käsikirja esmakordselt sirvides paanika ja šoki ja lükkas selle tagasi. Et mis jänkutüdrukud, mis pitspesu ja peod, see võib ju autori elustiil olla, aga meie sarja ei sobi! Asi läks ikka väga karmiks meil teine teisel pool maakera, kus me näpuga lepinguridasid ja vastastikku kurje meile toksisime, kuni Epp võttis aja maha, konsulteeris teiste inimestega ja hakkas rahulikult lugema, ta enda sõnul „nii nagu raamatuid lugema peab”. Tema esialgne ärritus asendus „lummusega” ja ta kirjutas mulle, et mu tekst on temaga sõbraks saanud. Kõige viimaks arvas Epp, et ajan postfeministlikku asja, mis olevat väga tore. Ka oli ta tabanud end poes punast pitspesu uurimas...

See polnud esimene ega viimane kord, kus minu sõnum sensuaalsest naisest, olgu siis pildiline või tekstiline, inimesi ärritab. Mu lapsepõlvesõbranna Epu sõbrad Tartus arvavad siiani, et „vaene Mai...”. Olen seda rahva ärrituse fenomeni testinud ja uurinud (olles ise katsejänes) nüüd juba mitu aastat. Õigemini alates 2005. aastast, kui valmis mu ingliskeelne erootiline romaan Euroopa sensuaalsetest naistest Bangkokis. „Mango Maiden” on ikka mul veel sahtlis, agente ja kirjastajaid näis segadusse ajavat sama asi, mida Petrone Print mulle esmaähmis ette heitis: „Aga kus on veri ja higi ja pisarad? Arengut pole! On ilusa eduka naise päevaraamat, on seksikas siidpesu ja peod!”

Niisiis on naise lubatavaks arenguks kannatused, ja mida jubedamad, seda õilsamad. Andke meile kirjeldusi naise alandusest ja häbist, peksust ja vägistamisest, eneseveristamisest ja anoreksiast, sünnitusvaludest ja vihast maailma vastu, õnnetust lapsepõlvest ning meeste poolt mahajätmisest. Siis oleme me rahul: tegemist on kunstiga, tegemist on kirjandusega, on näha naise areng!

Leitud seksijumalanna

Aga kui näitame teile, kuidas kunagine allasurutud kodukana leiab endas seksijumalanna, nimetame teda seksisubjektiks, siis areng nagu poleks ikka päris, sest nutu asemel on naer, higi asemel lõhnav kehakreem, veriste sidemete asemel kallis pitspesu, ja mis peamine, naine paistab end nautivat! Ta ei kannatagi! Tal on suu naerul, kui oma basseinis teise jänkusõbrannaga hullab.

Eriti näivad inimesi ärritavat minu jänkukõrvad, aga ka sukatrippide nägemine kahes mu muusikavideos tekitab paljudes metsikut viha ja ängi, justkui keegi ründaks kõlvatult nende sündsustunnet. Teos sünnib autori ja vaataja, lugeja koostöös. Vaataja paneb teose mõistmisse oma arusaama elust. Miks siis on jänkukõrvad ja sukatripid vaataja jaoks nii demoniseeritud? Miks tunduvad need nii julged ja riivatud, piinlikud?

Vean kihla, et kui Kalev oleks näinud mind Pirita rannas sama paljastavate jänkubikiinide väel, kuid ilma jänkukõrvadeta, või näiteks spaa türgi või soome saunas täitsa alasti, poleks tal must kahju hakanud. Eks ta isegi oleks olnud poolpaljas või täitsa paljas, seejuures pidanud ennast ja mind normaalseks ja tervislikuks.

Või kui ma oma videos „Mai Strawberries”  või „Forbidden Fruits” demonstreeriksin sukatripi asemel rinnahoidjapaela, poleks keegi šokeeritud. Kuid ma mäletan selgelt aega, mil rinnahoidja välgutamine pealisriiete alt oli suur häbi. Rannabikiinid olid skandaalsed ja šokeerivad mitte eriti ammu – 1947. aastal. Eesti sauna- ja ujulakomme karjakaupa koos alasti olla on praegu skandaalne enamikule maailma rahvastele ja kultuuridele.

Niisiis pole maailmas selget ja üheselt mõistetavat piiri, kustmaalt, milliselt naise alastuse astmelt on olukord veel sünnis ja kontrolli all ja kunas on see väljakutsuvalt karjuvalt erootiline ja seksuaalne. Joon on kultuuride kaupa erinev, kusjuures lisaks jookseb see erinevalt veel iga kultuuri sees ja iga inimese peas. Kuid ühiseid joonetõmbamispõhjuseid leiab.

Kes kontrollib naise alastust?

Naise visuaalne alasti seksuaalsus on okei, kui see on vaataja kontrolli all. Näiteks kui seda vaadeldakse mitte kui erootikat, vaid kui tervislikkust: saun, päevitamine, ujumine, sport. Või kui seda nähakse siiski erootilisena, kuid seda saab osta ja müüa – kui see on kaup ja teenus, mida osutavad professionaalid ehk siis prostituudid, modellid, näitlejannad, lauljannad, tantsijannad. Nad teevad enese erootilist esitlust kui tööd, teevad seda raha eest. Nende erootilisus ja seksuaalsus on müüja ja ostja maitse järgi kujundatavad, need on ostetavad ja müüdavad, need on kontrollitavad.

“KÕIK naised on jänkud!” ütles üks feminismi esi-emasid Gloria Steinem 1963. aastal ajakirjas Show ja lisas kohe; „kuid see ei pea nii olema!” Ms Steinem tuli sellele teedrajavale järeldusele pärast Manhattani Playboy klubis salaja jänkutüdrukuna töötamist.

Playboy jänkutüdrukutest kujunes feministide jaoks seksiobjektiks olemist illustreeriv ikoon. Kuid „seksiobjekt” ise oli vaid uus peenem nimi vanale hinnangulisele mõistele „lits” või „hoor” ning väljendab ise mõistena peaasjalikult üht feminismi põhipuudust: naise nägemist mehe (silmade) läbi, naise käsitlemist mehe kaudu, naise vastandamist mehele, ja lõpuks naise avalikku taandamist objektiks.

Naises nägid feministid subjekti ainult siis, kui tal olid mehesarnased omadused ja atribuutika karjääri- ning töövallas, emana muidugi ka, aga see pole siinne teema. Mingi maatriksivea tõttu arvasid feministid, et naine kaotab oma subjektsuse, kui ta on mehe jaoks seksuaalselt erutav, kui ta on mehe ihuliste ihade või kas või ainult tema imetlevalt kompava silmitsemise objekt.

Mees jääb objektiks

Mehed samal ajal jäid naistele endiselt objektideks: on tal piisavalt paks rahakott? Kas ta oleks meie lastele hea isa? Suudab ta kindlustada mulle majanduslikult murevaba elu? On tal piisavalt suur riist, et mind rahuldada? On tas üldse meest? Jaksab ta karunaha metsast koju vedada?

Paradoksaalsel kombel vangistasid feministid naise veelgi enam, selle asemel et ta vabastada. Naise naiselikkus, tema seksuaalne alge ja ürgne loomus – iha ennast võrgutavana eksponeerida – kuulutati taas häbiväärseks, sest see tekitas mehes iha naist vaadata. Hiljutine katoliiklik uurimus reastas meeste ja naiste tüüpilisemad patud. Meeste jaoks kõige raskemini vastuseistav patt oli lihahimu. Naiste puhul on Vatikani andmetel vastupandamatuim patt uhkus, millele järgnevad kadedus, viha ja alles siis lihahimu. Tegemist näib olevat loodusseadusega, mis täielikult toetab feministide konstruktsiooni, mille kohaselt seksuaalselt mõjuvad naised sildistatakse „seksiobjektideks”. Ehtne sugudevaheline võrdsus oleks ju käes siis, kui ka naistel oleks esimeseks patuks lihahimu…

See aeg polegi ehk enam väga kaugel. Probleem on aga selles, et oma lihahimu veidigi avalikumalt näitavad tavalised, mitteseksikat tööd tegevad naised (nagu mina, sina või sinu naine, õde, ema, tütar ja naabritüdruk) pole kontrollitavad. Nad on nagu Bridget Jones, kes ilmus kontorisse miniseeliku ja läbipaistva pluusi väel ning ajas oma bossi pea korraga lootuselt ja täiesti segi, nii et ta kaotas töövõime ja kontrolli olukorra üle. Selliseid seksuaalselt mõjuvaid naisi pandi keskajal kui nõidu ja libahunte tuleriidale. Kitzbergi Tiina tekitas Marguses erutust ja iha, mida Mari ei suutnud taluda. Ainus viis olukord kontrolli alla saada oli Tiina libahundiks kuulutada. Hugo lugu Esmeraldast oli kunagi keskkoolis kohustuslik kirjandus.

Litsiks tembeldamine

Tänapäeval piisab vaid litsiks tembeldamisest. Prominentne New York Timesi feministist kolumnist Maureen Dowd ütles selle 2005. aastal ka otse välja: „Võttis vaid paar aastakümmet aega, et luua uus häbitu maailm, kus suurimaks ideaaliks on leida üles oma sisemine lits. Ma olen naine: vaata mind strippamas.” Dowd lisab veel, et kätte on jõudnud „ühiskond, kus igas vanuses naised püüavad endast ise kujundada seksikiisusid”, et „naised tahavad nüüd sama palju olla Maximi-tüdrukud kui mehed tahavad saada Maximi-tüdrukuid”. (30.10.05)

Ta pole ainus, kes märkab, et maailm muutub, et naised muutuvad. Ühest küljest on meedia täis poolpaljaid meelalt mõjuvaid neide-naisi: päeva tüdrukud, suvetüdrukud, mis tahes bikiinides tüdrukud. Teisalt on meedia hala täis nii Eestis kui ka mujal, näiteks „Tütarlapsest sirgub tibi!”(Delfi Naistekas 04.11.08) või „Generatsioon sekstimine: Mida teismelised tüdrukud tegelikult netti üles panevad, peaks šokeerima iga lapsevanemat”, autoriks Penny Marshall Daily Mailis 18.03.09. Ms Marshall kirjeldab, kuidas 17-aastane Becky poseerib paljalt voodil, filmib ennast ise ja ise paneb ka netti üles. Ta lisab: „Tere tulemast sügavalt alarmeerivasse Briti teismeliste uude maailma, kus kasvab sõltuvus pornograafiast.”

Aga proua Marshall ei märka, et Becky teeb üht asja hästi: ta naudib seda, mida ta teeb, ega karda enda tembeldamist litsiks või oma tegevuse nimetamist pornograafiaks.  Beckyl on võimalus jääda ellu ning elada rõõmsat ja täisverelist elu, seksisubjekti elu.

Ameerika teismeline Jessica Logan ju poos end üles, kui koolikaaslased olid teda hooraks mõnitanud. Põhjuseks erootiline pilt, mille Jessica endast ise tegi ja telefoni teel oma poisile saatis. Mõtle, ise tegi pildi, kontrollimatu seksuaalne vabadus! Lits! Ilmselt sama hirmu tundsid ühe Eesti väikelinna tehnikumi 16-aastased tüdrukud Jolanda ja Greta, kelle ahastusest Ekspress hiljuti (05.02.09) kirjutas. Naljakas mõelda, et hirm ühe poolpalja pildi avalikuks tulemise ees viis tüdrukud veel hullemasse häbistamishirmu spiraali. Lihtne oleks olnud seisatada ja öelda: noh, pane mu (pool)paljas pilt siis kooliveebi üles! Mis siis, kõik on oma ja olen oma kehas rahul. Naudin end! Kui sa mind poolpaljana näed ja aru saad, et ma tegin seda ise ka mõningase seksuaalse erutusega, siis mis siis? Miks ma ei või tunda end erootilisena? See on mu põhiõigus. Ja kui noor tüdruk ei oska ise seda öelda, siis ta ema peaks talle appi tulema. Et tütar jääks ellu ja sirguks rõõmsaks naiseks.

Intellektuaalne olemus

Eeskujusid on igal pool, isegi poliitikas ja seinast seina. Meie oma noorpoliitik Anna-Maria Galojan poseeris hiljuti Playboys. Ta kinnitas, et pildid temast ei muuda karvavõrdki tema intellektuaalset olemust ja muid saavutusi. Tal oli õigus. Ta tunneb end subjektina ka siis, kui end erootiliselt eksponeerib. Aga rahva ärritus ja häbistamishimu pole kuskile kadunud. Hillary Clintoni presidendiks pürgimise suurim skandaal oli nn dekolteeskandaal, kus talle heideti ette „siivutult sügavat väljalõiget”. Oh, mõtle vaid, naisterahval on rinnad. Mõjub meestele erootiliselt, mõjub kui seksiobjekt, kuigi on kontrollimatu seksisubjekt! Austraalia poliitikul Pauline Hansonil on praegu erootiliste piltide skandaal. Tema valis oma noorpõlve lõbustuste eitamise tee. Vaba valik.

Lähiajal seisab seisukohavõtt ja enese kas objektina või subjektina määratlemine ees paljudel naistel. Veebi areng paiskab varsti kasutusse programmi, mis korjab kokku visuaalselt samad objektid. Piisab vaid otsingust, et koguda kokku interneti-avarustesse peidetud pildimaterjal, kus peal sama nägu, sama keha, sama poos… ja kui kujutada ette, et naised hakkavadki end määratlema seksisubjektidena, rõõmsalt ja rahulolevalt, tuleb ehk avalik arvamus järele ja kuulutab selle tervislikuks.

Need pääsukesed on juba õhus, lisaks naiste-ajakirjadele paiskab isegi ülemaailmne veebiajakiri MSN ekraanile pealkirja „Võta vastu oma sisemine seksijumalanna!” (27.03.09), sisuks ajakirjast Glamour võetud uurimuse refereering. Seal soovitab New Yorgi günekoloog Hilda Hutcherson kõigil naistel olla oma kehaga ja iseendaga rahul, kutsub neid üles masturbeerima ja tundma oma seksuaalsuse vabastavat võimu.

Sest siis saame naised, kes pole neurootilised, tigedad ega närvilised. Neil pole peavalu ega naistehaigusi, nad on õnnelikud, kaunid ja meelad. Nad ootavad oma mehi kodus voodiserval prantsuse toatüdrukuteks riietatuna, valmis seksikiisu mängudeks. Siis puuduks meestel karjuv vajadus kulutada professionaalse erootika ja porno peale.

Mõtle, millised summad vabaneksid tervishoiust ning porno- ja seksitööstusest! Kuhu see vaba raha kõik panna? Kes seda kontrolliks?

Lõpetuseks tahan öelda, et KÕIK naised on jänkud … kui nad seda vaid ise tahavad.