Paavst: edu nõuab ohvreid (49)

Kas sa mõtled seda lembitud kes ristiti aastal 1211? Kes ja kuna ta pühaks kuulutas?

Nii on Voldemort, mu armas!

Ei kasva meie maal seedreid ei palmisid, kuigi küll mõlemad puud on imeilusad looduse meistriteosed. Eks laiutavad ju vanad seedripuud oma oksasid kenaste enese ümber ja nende püstised käbid meenutavad küünlaid. Ja eks kasvatavad ju palmid mõnikord söödavat kraami, pähkleid ja muud sellist hädavajalikku. Aga mina tahtsin sinule meenutada hoopis

ühte meie Palmipuude püha minevikupäevadest.

Olid hommikul ennast kauaks magama unustand ja siis

mina sahmisin sinu pihta tasakene urvaoksadega, ikka sahh

sahh, sahh. Ja suurest rõõmust lubasid sina mulle

värvitud munasid tuua. Meie leppisime veel enne

kokku, et oleme loodusesõbralised ja värvime neid sibula

kooredega, neid pidi sinul iseäranis palju leiduma.

Mina olin ühe noore kaseladva lehed ära kuivatanud, mis

sina, kui noor pagan kord mängeldes murdsid - nendega saab kaunid munad ja kui villase lõnga keerusid ümber muna siduda, siis tulevad kenad triibud ka peale.

Küll mina pühadeks ka magusat saia, mis kulitshsi nime kannab teen ja pashat, mis sinule erite mokamööda on, olgu aga palju rosinaid sees.

Mina mõistan küll, et sind pahandab see Paavsti jutt. Isa Nikodeemus Maardu tsaarikirikust, Keemikute teelt ka kogu aeg räägib, et see mitte päris õige usk ei ole. See tsaariusk on ikka üks õige usk, see lubab meestel naisu enestel pidada, olgugi et mõned neist uskujatest päris pühad isad on. Jaa, armas Voldemort, see usk on nagu sinu jaoks loodud ja kaunis kuppelkirik ka Maardussse sümboolilisele tänavale ehitatud, kõlab ju kaunilt -

Keemik Gross kõnnib koos kaaslasega kuppelkiriku kaitsvate kantside keskele! Kena kannatamist, kallis, sest kannatamine on enne ülessetõusmist, nii paljudes asjades.

Armas proua Kreett, ei ole mina miskit Wanapaggan, ikkagi Pruut olen. Mina olen ontlik ja siivas lesknaine. Minu südame kõigekallim on see eesti-mees Maardumaalt, keda siin

on ka Wanapagganiks nimetatud. Jah tõeste, seda võin mina tunnistada, et õrn on tema süda ja tema lauluhääl on

meeldiv, otsekui lõokse laul mõjub see bassobaritoon

minu kõrvadele.

Armas Kreett, ei olegi ju oluline, kuidas need urvaokstega

sahistamised kulgevad, peaasi, et nemad kulgevad ja mõlematel on ühtviisi hea, kus sina siin peksmist nägid? Ja Wanapaggan on öelnud ise, et tema teab paljusid asju

ja kui tema oli veel väikene mees, siis tegivad nemad

vanaemakesega ikka õhtupalvet ja panivad käed risti.

Aga munade värvimise kohta ütlen sinule, kes sa oled

küll kena ja hoolitsev proua, et kes see siis Palmipuude pühal munasid värvib. Nädalaga lähevad keedemunad ju pahaks.

Ole terve tulemast ja mulle hääd soovimast, mina küll

päris võõrastele ennast ei avalda, kuid sina tundud

üks hoolitsev inimene olema, sellepärast kirjutasin sulle vastu, sest oleks ju kurb, kui sinu süda vastu õhtut

murele jääks.

Paavst ütleb: "Kui ma vaatan tagasi oma isiklikul elule, siis need momendid, mil ma ütlesin loobumisele ’jah,’ olid mu elus suurimad ja tähtsamad."

-----------

Ma arvan, et loobumine on tagajärg, seesmine areng ja kasv olid aga põhjus, miks paavst sai loobumilsele öelda "jah".

Ja kui nii, siis pole imestada, et need oma arengu ja kasvamise äratundmised, omaksvõtmised ja isiksusena kvalitatiivselt kõrgemale tõusmine, mis võimaldasid paavstil öelda loobumisele "jah", olid tema elus suurimad ja tähtsaimad.

Kõrgeim loobumine - kõrgeim ohverdus - on loobumine oma isiklikust tahtest oma isikliku tahte üha enama kooskõlastumise läbi Jumala tahtega.

Selles loobumises-ohverdamises - enesest loobumises, enese ohverdamises - võib inimene saavutada maksimumi, lausa absoluutse tasandi juba oma maise elu ebatäiuslikus inimolemises.

Me ei saa olla inimestena täiuslikud oma keha poolest, sest see on vaid meie maine kest. Me ei saa olla täiuslikud oma teadvuse poolest, sest see on meie ebatäiuslik, kaduv ja väga piiritletud meel. Kuid me saame saada täisulikeks oma tahte kooskõlastatuses Jumala tahtega.

See on ohverdumine ja loobumine, mille järel lõppeb meie maine kehaline ja meeleline elu inimesena Maal. Me aga jätkame oma vaimset tõusuteed kõrgemal ja vaimsemal tasandil.

Läänes kasutataksegi selle ideaali tähistamiseks mõistet "Jumala tahe". Idas, olenevalt õpetusest, on termin kas "tao", "Buddha Puhas Meel", "Kõikne kõlbeline seadmus", "Kõrgem Mina", "Atman" vms.

Sisult tähistavad need määratlused ideaali, selle ideaali saavutamine kooskõlastatust ideaaliga.. Erinevused on siin vormi poolest keelelis-terminoloogilised, sisu poolest tulenevad erinevused eri õpetuste ideaali mõiste erinevatest teoloogilistest käsitlustest.

Ohverdamise all tuleb ka mõista millegist loobumist kellegi teise heaks. Kui see loobumine on ohverdamine ja inimene tunneb end selles tegevuses ohvrina, siis on see tegu alati raske.

Kui ollakse arenenum, kõrgemal vaimsel tasandil, siis asendub selline teise heaks ohverdamine - isegi ohverdumine - palju kõrgema tegevusega - annetamisega, annetumisega.

Me oleme Jeesuse elu ja surma õppinud mõistma kui Jumala ohverdamist ja Jeesuse ohverdumist, Jesust vastavalt kui ohvrit...

Kuid meil oleks juba aeg õppida tema elu ja surma mõistma kui Jumala poolset annetamist, Jeesuse poolset annetumist ja teda ennast kui jumalikku annetust.

Erinevus on siin mitte terminoloogiline, vaid sisuline ja kvalitatiivne.

Kahju, et sa ei suuda loobuda laotamast seda jama siia. Väga kahju.

Minu poolt vaadates on mul kahju, et sina ei oska leida seda, mis sulle oleks kasuks.

Aga veel suurem kahju on mul sellest, et sina ei jaga siin midagi, mis kõlbaks üled korjata...

Miks sina meile kõigile, kes me siin oleme, mitte kübetki ei raatsi midagi anda? On sul üldse, mida anda? Kui ei ole - mõistetav. Kui on - miks sa ei anna?

Kui sul on paremat kui minul - jaga seda. Kõikide hüvanguks.

Sõnad, sõnad, sõnad...

Kui me oleme loobunud oma tahtest ning asemele sättinud Issanda tahte, et sünniks Issanda tahe ei mitte meie tahe, siis ka niisugune asi ei ole ohverdamine ja ka enese annetamine Jumalale mitte - kui me teeme seda läbi arengu.

Aga muudmoodi me ei saagi seda teha!!!

Me kuulume niigi Jumalale ning kõik mis meil on on Jumala oma.

Kuid meile on jäetud valikuvabadus. See on ainukene mida Vana-Jumal meile on jätnud - valikuvabaduse - teenida Issanda tahet või oma hargivahet.

Ja kui me oleme arenguliselt küpsenud, edenenud, siis me mõistame, et oma tahte teenimine ei võimalda kuhugi jõudmist ja Tõelist arengut.

Ja vaat nõnda siis me lihtsalt heidame oma arengus selle oma tahtele alistumise ehk oma ego lihtsalt kui meile tarbetu ja väära asja ära. Sest me mõisatme, et nõnda me kogume enestele aina võlgasaid, täpselt nõnda kuis ülemaailmne kapitalism praegu inimesi on sättinud võlaorjusesse.

No mis ohverdus siin on või mis annetus või annetumine siin on?

Tühjad ja suured sõnad kuid Sisu pole!!!

Sisuks on Terve Mõistus ja asjadest Arusaamine ja vastavalt sellele meie vabal valikul Tegutsemine.

Me ei vaja ju sellist Jumalat kellest meile kasu ei oleks!!!

Kui meil ei ole Jumalast kasu ja Jumal meid ilmaasjata piitsutab, siis me visakme ta lihtsalt minema, eks juuuu!!!

Või tahab Kingo öelda koos paavstiga, et Jumal on hullumaja pidaja ning et Jumal on rikkinud inimesega sõlmitud lepingut ning inimesele polegi jäetud seda vaba valiku võimalust ja demokraatiat?

Nii et alati peab sündima Issanda tahe, mitte meie tahe?

Kas nõnda!?

Just - oma inimese inimlik tahe tuleb kooskõlastada üha enam Jumala jumaliku tahtega, kuni seda oma tahet enam polegi. On vaid Jumala tahe inimeses.

Nagu ütles Jeesus Jumalale: "Sinu tahtmine sündigu!" enne surma minemist. Seda lauset võib pidada ka tema suurimaks õpetuseks ja sellega oleks tark oma mõtted alati lõpetada.

ikka ja aina 05. aprill 2009 21:54:19

sõnad, sõnad, sõnad

---------

Jah, siin saabki olla vaid sõnadega. Ka sõna on tegu. Sa ei teadnud?

ikka ja aina 05. aprill 2009 21:54:19

-----

Ma küsisin sinult midagi - vt. siinsamas 21:48:52.

Miks sa ei vasta? Miks sa ei tee, mida sinult palusin? Miks sa ei jaga, mis sul on jagada?

Kas on õige, et sul polegi midagi jagada?

Aga Kingo räägib ju õigust. Noh, kas ta seda ka teeb, on iseküsimus. Mina ei tea. Võibolla teebki.

No kui inimene on tegelenud juba loobumisega, küllap siis ka siin saab jõuda Suure Lobumiseni koos MINA olen mantrana kordamisega.

Kuid loobuda saame me ainult sellest mida me tõesti enam ei vaja.

Kas selline asi on ohverdus?

Ei mitte!?

Siinkohal siis Kingo poisil on vaja veel õppida, et mis on ikka mis kui ta tahab neis idamaistes asjades meistriks saada.

Päikest!

"Aga Kingo räägib ju õigust. Noh, kas ta seda ka teeb, on iseküsimus. Mina ei tea. Võibolla teebki."

-----------

Ma ei kirjuta midagi, mida ma tõeks ei pea ja reaalselt ei järgi ega tee. Sulle teadmiseks, kõutskäru. Pole vaja eeldada, et mu sõnad ja teod lahknevad. Miks nad peaksid!?

Kommentaariumis paistab lahknemist omajagu. Kahjuks.

Kui sa edened, siis sa loobud sellest, mis sind su edenemises takistab. Mõttetu on kaasa tarida seda, mida sa enam ei vaja ja millest oled välja kasvanud. Oskus ja tarkus liigsest loobuda vabastab.

Kui sa aga tahad, et ka teine edeneks, siis sa annetad talle selle, mida ta vajab oma edenemiseks.

Et su laps oma arengus ei känguks, sa ju annad-annetad talle kõik, mis sul on anda-annetada - kas siis ei anneta?

Ikka annetad.

Annetatakse heategevuseks, enamasti.

Jes!

Ja ka siinkohal sai Kingo 0,00 protsenti märki!!

Me annetame, kui tahame, et teine edeneks...

Midagi ei ole meie oma peale meie vaba tahte!

Annetame oma vaba tahte ära? No sellest ei edene teine karvavõrdki, võib ainult lollemaks minna, sest võibola sel teisel on miski osa Issanda tahtega juba seotud.

Mida meil oleks "annetada" peale oma vanade riiete, mida me ise enam ei vaja?

Kust võtta oma egoistlikule tahtele taha selline pühaline tarkus, et me suudaksime oma vanad riided kellelegi nõnda anda, et sellel kellegil seetõttu oleks edenemine?

No ei ole selline asi võimalik!!!

Me vajame siinkohal taas juhindumist Issanda tahtest. Võibolla siis meie vanad riided sobivad mõnele aborigeenile, mine sa tea!?

Aga meie oma laps, kes kasvab koos meiega, vajab üldreeglina oma arenguks ühel hetkel üksnes uusi asju ning kui meie areng on oma seniilsuse tõttu pidurdunud, vaata siis võib ilmselgelt nõnda olla, et meie oleme need kes oma laste asju vajavad kuni oma maise viimse hingetõmbeni.

<Kui sa edened, siis sa loobud sellest, mis sind su edenemises takistab. Mõttetu on kaasa tarida seda, mida sa enam ei vaja ja millest oled välja kasvanud. Oskus ja tarkus liigsest loobuda vabastab.<

Selle tekstilõiguga olen 100 protsenti nõus.

Kuid missugust tarkust me vajame liigsest loobumiseks?

Kuhu me saame ja kuidas me saame liigset ära anda?

Kas saab ola niisama, et anname kellele tahes vaid?

Vaata siin see asi ongi, et oma kõntsa peab igaüks ise ära koristama, liigsest vabanema aga kuidas???

Ja vastus on taas üks - harva kui inimese ego ehk tema tahe suudaks siin anda Kalevipoja tarkusest paremat tulemit, misläbi tõden - eks ikka Jumal peab meile lapsehoidjaks edasi olema ja meie Jumala Lapseks olema...

Ja sündigu Issanda tahe, ei mitte meie tahe ning Jeesuses kasvades saagem ise jeesuslikuks või naqualiks nagu Buddhas kasvades saadakse buddhaks...

Päikest!

absurdum! - ega ma aru ei saa, mida sa vaidled või mida tahad öelda. Palun vähem hüüatusi ja hüüumärke, rohkem selget, arukat seletust.

Kui isegi Jeesus loobus oma inimlikust tahtest sõnadega "Sinu tahtmine sündigu!", siis miks ei peaks mina sama tegema, ja oma tahtest Jumala tahte kasuks loobuma?

See pole vaidlemiste jätkamiseks öeldud. Sulle meeldetuletuseks pigem.

Sündigu siis alati Issanda tahe, mitte Sinu tahe.

Nõnda ja vaid nõnda saad sa aru mida ma ütlesin või edaspidi tahan öelda.

Kordan lühidalt: sa rääkisid oma tahtega tegutsemisest.

Leian, et niisugune asi saab viia vaid absurdumini!

Õige on läbi oma elukogemuse ennast ise vabatahteliselt allutada Issanda tahtele, et sünniks üksnes tema tahe mitte minu või sinu tahe.

Päikest!

Ma ütlesin küllalt selgelt omast arust, et oma tahe peab inimeses kooskõlastuma Jumala tahtega, ja lõpuks üldse kaduma - siis jääb inimesse vaid Jumala tahe ja ta elab Jumala tahtes ja tahtega. Mis teisisõnu ongi see, mida sa ütled: "Sündigu siis alati Issanda tahe, mitte Sinu tahe." Ja ma ei rääkind midagi oma tahtega tegutsemisest, oma tahte ülimuslikkuse kohta Jumala tahte ees.

Ma ei tea... sa nagu ei suuda läbi lugeda ja aru saada, mida ma kirjutan? Me räägime sisult sama, ja ma ei näe vähimatki põhjust ega alust sul mulle vastanduda.

_oma tahe peab inimeses kooskõlastuma Jumala tahtega_

Ärri, kõik ilus, aga küsimuste küsimusteks läbi aastatuhandete on olnudki küsimus: kust saab inimene teada jumala tahet ning olla ikkagi kindel, et see väidetav või isiklikult tuntav ikkagi jumala tahe on?

Vastus - sada korda juba korratud: oma kogemusest. Ja oma kogemuse tõesuse kriteeriumiks on selle kogemuse järgitavus oma elus ja oma eluga. Old kuulnud tõde: "Praktika on tõe kriteerium"?

Ärri, ma ei tahaks hakata teiega vaidlema, samuti pole mulsoov teid õpetada. Sests õpetada saab ikkagi seda, kes on õppimise alustamiseks valmis. Teie pole. Nii lihtne see ongi!

aga küsimuste küsimusteks läbi aastatuhandete on olnudki küsimus...

---

Tead, see pole olnud mingi "küsimuste küsimus ja läbi aastatuhandete". See on sinu isiklik küsimus, mis on olemas vaid sinu peas ja seda kaugelt mitte aastatuhandeid. Ja mille põhjuseks on sinu tavaline teadmatus ja soovimatus loetust aru saada.

Ärri, ma ei tahaks hakata teiega vaidlema, samuti pole mulsoov teid õpetada. Sests õpetada saab ikkagi seda, kes on õppimise alustamiseks valmis. Teie pole. Nii lihtne see ongi!

---------

Noh, ma kardan, sul pole, mida õpetada. Pole ju kunagi varem olnud. Ja siis on sul alati alati nii ennastõigustav ja ennastülendav olnud väita, et "Sa pole valmis, muidu ma õpetaksin..."

Mis õpetamine, inimene? Kui ma küsiksin isegi sellise lihtsa küsimuse, et "Mida sul oleks üldse õpetada?", siis sa ei oskaks sedagi kirja esmast panna... mis õpetamisest sa veel räägid!

OK, kui sul pole midagi kirjutada, siis võiks selle aja surnukslöömise siin nüüd ka lõpetada.

Ärri, mis te tühjast siis nüüd nii erutute, las jääda. Kuid siiski on teie üks lause äärmiselt tähelepanuväärne, samas hästi meeldejääv. Nimelt väidate te: "Ja mille põhjuseks on sinu tavaline teadmatus ja soovimatus loetust aru saada." Selest ka minu küsimus, Ärri: "Kuidas saab midagi lugeda ja siis samal ajal esineda soov loetust mitte aru saada, nagu te mulle just eelnevalt omistasite? Kas see olgi see jumalik tarkus, millest vaid killukese suvatsesite minuga jagada?"

Kordan: kui sul pole midagi kirjutada, siis võiks selle aja surnukslöömise siin nüüd ka lõpetada.

Kuna sa adreseerid oma postitused kellelegi Ärrile, siis temaga ka jätka, eks.

Jajah, Ärri.

Pimedalt alluda?

Kus me teame, et meid juhib healine Jumal või tema poeg?

Mitte pimedalt alluda. Ikka valgustatult kooskõlastuda. Teadmatus on see, mis paneb inimese pimedalt alluma mingile välisele olukorrale ja seda olukorda vastavalt kartma. Kui sa oled aga oma teadmatuse pimedusest vaba, kui sa oled nägija, siis pime teadmatus enam ei vangista.

Miks sa kardad Jumala tahte valitsemist sinu tahte üle?

Näite korras - meenuta oma lapsepõlve - su vanemate tahe oli sulle enam kasuks kui oleks olnud su oma tahte järgimine - sa poleks omast tahtest ja tarkusest taibanud ei minna kooli, ammugi poleks sa omast tahtest ja tarkusest suutnud välja mõelda ja omaks võtta kõike seda head, mida su vanemad sulle jagasid, sulle õpetasid, sulle eluks kaasa andsid.

Selles maailmas aga pole headuse allikaks mitte sinu vanemad - nad olid küll sinu vastu head, kuid nad olid vaid inimesed. Nemadki elasid (kas seda ise teades või ise teadmata) Jumala maailmas, ja kui neis oli head, mida sinule anda, siis oli ka nendes peituva headuse alus ja läte seesama - Jumal. Kui Jeesust heaks nimetati, oli tema vastus, et pole vaja teda heaks nimetada, sest ainus hea on vaid Jumal.

Kui Jumalal on sulle anda vaid head, ja Tema võimuses on sulle seda head anda mõõtmatult enam kui kel tahes inimestest oleks... miks sa seda head ära põlgad, lausa kardad, põgened selle eest?

Või sa arvad, et sa oledki iseendale kogu headuse allikas, läte ja põhjus?

Kui su mõtlemine on selge, korras ja õigetel alustel, siis on ka su igapäevane elu ja suhe inimestega selge ja korras. Ja sa ei taha sellest elust põgeneda kusagile üksindusse, eraklusse, sest sa ei usalda inimesi selles heas, mida nad oleks valmis sinuga jagama, sulle andma.

Muuseas, kas su ema keetiski sulle pajas kirvest? Ja ei andnud muud peale vee kirvega?

Alustaks algusest. Kuid selline usaldamatus ja soov põgeneda, nagu seda sinult loen, on alguseks kõlbmatu. Alustama pead sa seega ise ja endast - ja sellest, et oled veidi vähem hirmul ja veidi enam avatud.

Kuid... see koht siin pole sobiv miskiks pikemaks vestluseks. Siiski, mõtle selle üle, mida sulle ütlesin.