— Kui suur roll oli su isal, režissööril ja bändimehel Jaanus Nõgistol sinu karjäärivalikus? Kas tahtsid režissööriks saada juba enne, kui tegid esimese otsa teles, või siis, kui said 14-aastaselt „Bingo loto” saates tehtud töö üle uhkust tunda, või millalgi hiljem?

— No isal on suur ja määrav roll. Olin siis 13-aastane. Erilisi ambitsioone millekski muuks kui muusikuks saada mul ei olnud. Õppisin Tallinna muusikakeskkoolis, kus mind muusikaakadeemiaks ette valmistati. Siis hakkasin vaikselt kooli kõrvalt tööd tegema ja jäin koolis veidi maha. Lõpuks lõpetasin kooli nii, et eriala ja muusikaajalugu olid viied, aga ülejäänud ained kolmed.

Muusikaakadeemia sisseastumiskatsetel põrusin haledalt kõigis ainetes peale eriala ning selle kooli uks oli minu jaoks lukus. Olin õnneks teinud ära katsed peda telerežiisse ja sain sinna võidukalt sisse.

Pedas läks mul õppimine aga kahetsusväärselt aia taha, kuna mentaliteet „erialatunnist vabastab vaid surm” ei sobinud minu töögraafikuga, kus ma olin selleks ajaks juba üsna suured kohustused võtnud. Seega kõrvaldati mind sealt koolist, mida olen tagantjärele ka veidi kahetsenud. See kool andis tulevasele režissöörile oskusi, mida praegune Balti filmi- ja meediakolledž võib-olla ei suudagi. Näiteks töö näitlejaga ja ise näitlemine.

— Sa olid kuulus juba enam kui viis aastat tagasi – noor poiss ägedates telesaadetes („Kahvel”, „Seitse vaprat”, „Filter” jm), kuid enne Suitsu-filmi polnud sust tükk aega midagi väga kuulda. Kuhu sa kadusid?

— Olin igal pool, tegin telesaateid... Sain vanemaks ja hakkasin tavalist tööd tegema. Telerežissööri töös ei ole midagi eriti glamuurset, millest peaks kirjutama. Õnneks. Lõpetasin televärgi põhimõtteliselt saatega „Džunglistaar”, mis üsna haledalt läbi kukkus. Kuid vaadates praegust reality-saasta, oli see tagantjärele mõeldes kuradi põnev.

Siis olin juba Kuukulguri meestega tuttav ja tegin neile vabakutselisena paar reklaami. Käisin Keniga (Saan – toim) korra Hiinas mingit reisisaadet tegemas, millest lõpuks asja ei saanudki, sest kui tagasi tulin, oli Rain (Tolk – toim) mul lennujaamas suure tööpakkumisega vastas ja sellest ajast peale olengi Kuukulguris. Nüüd juba neli aastat vist. Õnneks pole ka reklaamide tegemises midagi nii glamuurset, nime sinna taha ei kirjuta, ja ei tahagi. See on lihtsalt kordi mõnusam töö kui teletöö. Raha saab ka natuke rohkem, tehnilised võimalused on võrreldamatult suuremad ning meeskond on väike ja kõik on sõbrad.

— Sa olid vahepeal ka Saudi Araabia kuningliku televisiooni konsultant…

— Kui Eurovision Tallinnas toimus, tegin sellest koos Indrek Simmiga netiülekannet. Sealt korjas üks Norra firma üles idaeurooplasi, et neid päris Euroo­paga võrreldes madalama palga eest kriisikoldesse saata. Nii mina ja mu sõber Jüri Šestakov sinna läksimegi ja elasime seal kaheksa kuud.

Pidime alguses paigaldama neile ühe virtuaalstuudiote süsteemi ja selle neile selgeks õpetama. Lõpetasime põhimõtteliselt arvuti baaskursuse korraldamisega. Olime seal kahekesi, kellegi teisega rääkida ei olnud, nii et nüristusime üsna ära.

Saudi Araabias on infoministeerium, kelle alluvuses on kõik telejaamad, ajakirjad, ajalehed ja raadiojaamad. Kõige ülemisel korrusel elab väike krõnksus vanamees – infominister, keda kõik millegipärast kardavad. Meie ajal algas veel ka Iraagi sõda ning kõik läks üsna peesse. Maja ümber hakkasid tiirutama tankid ja turvamehed. Kohalikud hakkasid meile karjuma: „Go home, American fuckface!” Tööle pääsemiseks oli vaja läbida neljakordne turvakontroll.

Saudidega oli ka sein ees – nendega ei saanud korralikult rääkida, mehed ei sallinud meid eriti, sest me oskasime midagi nendest paremini. Nende firmasid juhivad tegevjuhtidena jordaanlased, spetsialistid on Euroo­past ja tööjõud on filipiinlased.

Filipiinlased on laheda huumorimeelega rahvas, ajasid seal salaja puskarit ja tegid nalja. Vägagi nagu eestlased.

Tegime seal ikka tööd ka, aga see pole ilmselt nii huvitav. Suu­rim tööalane saavutus oli võib-olla Saudi printsile Jeddah’le (nüüd kuningas) tehtud presentatsioon e-valitsusest. Valmistasime seda seal terve kuu ette – spetsialistid Euroopast, produtsent Liibanonist ja režissööriks kõige kuulsam Kuveidi mees Khalaf as Enenzi. Aga lõpuks prints ei viitsinudki seda vaatama tulla ja me salvestasime kogu asja lihtsalt DVD peale. Ta vist vaatas selle ära. Selline ükskõiksus on seal lihtsalt... Päris solvav oli see minu jaoks. Kohalikud silusid muidugi: „Very busy man…”

Lohutuseks võib öelda, et see programm, mille me nende kanalisse rakendasime, on Iisraelis välja töötatud, aga tolles riigis on kõikidele Iisraeli toodetele boikott.

— Mis sul nende õppefilmidega on? Kõigepealt HIV-i film „Die Young 2” ja nüüd „Suits”.

— Ei ole mingit värki. Lihtsalt neid olen teinud. Teen päris filmi ka kindlasti.

— Kas sa oma kooliajast mäletad ka mingeid terviseõpetuse õppefilme? Kas see n-ö keel, mida teie õppefilmides kasutate, on mõjusam? Mille poolest?

— Ei mäleta. Minu koolis ei näidatud mingeid filme. Tol ajal oli ilmselt inglise kolledžil ainult videoprojektor.

„Suitsu” puhul on oluline see, et kui teha mingi keskpärane „puuks”, siis seda näeb kohustuslikus korras paarsada inimest üks kord elus ja unustab kohe ära. Meie kulguris (Kuukulgur – toim) oleme alati rõhunud sellele, et film peab kedagi puudutama ja inimesed peavad tahtma seda vaadata. Sõnum tuleb kohale viia. Õppefilm ei erine seega kuidagi päris mängufilmist. Ka seda peavad inimesed tahtma vaadata vabatahtlikult. Muidu ei koti see kedagi.

Praegu on meie filmi Kuukulguri saidil vaadatud juba 65 000 korda, ja arv aina kasvab. Inimesed räägivad sellest. Õppefilmil peab olema mõju, sel on konkreetne ja ühene otstarve, erinevalt päris filmist, mis on enamasti varjatuma sotsiaalse sõnumiga. Seega on „Suits” teinud töö, mida ükski teine temasarnane pole suutnud.

Kes ta on?

Jan-Erik Nõgisto

•• 2000. aastal lõpetas Tallinna muusikakeskkooli löökpillide erialal.

•• Pärast keskkooli õppis pedagoogikaülikoolis telerežiid, kuid ei lõpetanud.

•• Alates 13. eluaastast töötanud televisioonis, pärast seda teinud reklaame, lühifilme, muusikavideoid, töötanud nii režissööri kui ka monteerijana.

•• Viimased aastad on töötanud produktsioonifirmas Kuukulgur.

•• Hiljuti valmis kiiresti populaarsust koguv lühifilm „Suits”, mille verises peaosas on Jan Uuspõld ning mis esimese Eesti filmina esilinastus internetis.

Vaata filmi

www.kuukulgur.ee/suitsufilm