Püüan sel­gi­ta­da mai­ni­tud muu­da­tus­te taus­ta ning seelä­bi näi­da­ta nen­de oht­lik­kust ja tar­be­tust.

Eri­ne­valt au­to­dest, kaa­li­ka­test, lu­me­la­bi­da­test ja muu­dest mõnu­sa­test ob­jek­ti­dest on ema­keel tõhus-kau­nis va­hend, mi­da me tar­vi­ta­me iga ju­ma­la päev. Ja ses­tap võiks te­ma­tee­ma­li­ne mõtlus ka pi­de­valt õhus ol­la. Et oleks nõnda, et eest­la­ne ees­ti keelt os­kaks ja se­da ka eden­da­da mõis­taks, on va­ja pii­sa­vat ko­gust head ema­keel­set ha­ri­dust. Head ema­kee­le­ha­ri­dust.

Tuu­mapõma­ka tar­vis peab kütust ja­gu­ma krii­ti­li­se mas­si ja­gu. Kee­le ela­mi­seks ja see-keel­se, me-keel­se kul­tuu­ri kas­va­mi­seks on sa­mu­ti va­ja krii­ti­list mas­si. See vun­da­ment lao­tak­se koo­lis ning siin ei saa te­ha ede­vaid möön­du­si het­kepä­ra­selt ots­tar­be­kai­na tun­du­va­te­le ee­lis­tus­te­le. Reh­ken­dust, tur­ni­mist ja kar­ja­virt­sahv­ti saab edu­kalt õppi­da ka Lä­tis või Li­bee­rias, aga ees­ti keelt ja ees­ti kir­jan­dust ei saa. Neid as­ju pea­me õppi­ma ja õpe­ta­ma ise, kee­gi tei­ne ei ta­ha ega os­ka.

Ema­kee­le­tun­di­de vä­hen­da­mist ei to­hi se­gi aja­da prae­gu­se kok­ku- ja ma­hatõmba­mis­maa­nia-aeg­se­te kär­be­te­ga.

Kind­ral­leitnant Ants Laa­neots ütles um­bes nii, et il­ma kait­sevõime­ta ja -tah­te­ta ei ole rii­ki. Mis on ju õige, aga küsi­da tu­leb: mi­da me üld­se ­kait­se­me, mis riik see on?

Nõnda näib üsna sel­ge ole­vat, et ema­kee­le po­sit­sioo­ni­de nõrgen­da­mi­ne koo­li­s on na­gu suurtükki­de ma­ha­kand­mi­ne, väik­se­mad tead­mi­sed maa­keel­sest kir­jan­du­sest na­gu poo­le võrra vä­hen­da­tud elavjõud, ko­nar­li­kus kee­le­s ­ja väik­se sõna­va­ra­ga väl­jen­du­vad ko­da­ni­kud na­gu il­ma väl­jaõppe­ta la­hingpä­ka­pi­kud – s.o ­kul­tuu­ri­li­ne ka­hu­ri­li­ha. Mi­da sa ik­ka kait­sed, kui va­het po­le, mis kee­les ja rah­vus­mee­les su sel­ja ta­ga te­gut­sev rah­va­kild kul­geb.

Kui ha­ri­du­sa­pa­raa­di kru­vi­mi­sel ja tim­mi­mi­sel tões­ti mis­kit muud väl­ja ei mõel­da kui iden­ti­tee­di­ka­na­li­te kin­ni­kee­vi­ta­mi­ne, siis tõst­ku prae­gu­sed meist­ri­me­hed pa­rem nä­pud töö juu­rest ja tun­nis­ta­gu: liht­salt muut­mi­se pä­rast po­le va­ja muu­ta, kui see muu­tus võib meid süga­vas­se met­sa, lau­sa ro­pult rap­pa viia. Seal need õiged kol­lid ja ko­le­ti­sed al­les va­rit­se­vad.

Kitsas keel, kitsas maailm

Mõni­gi se­mu on rõõmsalt kräuk­sa­nud, et näe, te­ge­li­kult düslek­ti­kuid ja düsg­raa­fi­kuid pääs­tab see ju pii­na­dest. Vä­gi­si pa­neb mõtle­ma, kas Ees­ti riik peab ik­ka en­da­le ala­ti kõige ma­da­la­ma võima­li­ku eesmär­gi püsti­ta­ma. Tei­seks: mis va­ban­dus see on, miks on pa­rem võimal­da­da nõrkust, õpi­tud abi­tust, kas mit­te pin­gu­tus ei ole mõnd­ki kir­jaos­ka­ma­tu­se soo­du­mu­se­ga te­ge­last ai­da­nud, tur­gu­tu­se­le ja tead­mis­te­le ki­hu­ta­nud?

Et kui ei suu­da ega os­ka, siis ol­gu­gi nii: ja li­saks sel­le­le, et si­na ei pea enam lu­ge­mi­se ja kir­ju­ta­mi­se­ga piin­le­ma, ei ta­ha me sus ka komp­lek­se te­ki­ta­da ning pii­ra­me ka kõigi teis­te väl­jen­du­sos­kust ja aru­saa­mu maail­mast. Ini­me­ne mõis­tab ju maail­ma ene­se ümber es­malt ema­kee­les, ja mi­da kit­sam ja väik­sem on su keel, se­da kit­sam ja väik­sem ja hä­ma­ram on ka maailm.

Jä­re­li­kult osu­tu­vad mul­li­ju­tuks kõik püüdlu­se­d in­foühis­kon­na poo­le. Väik­se­ma kee­le­vais­tu­ga ini­me­sed on hoo­pis­ki hea ma­ter­jal kõik­su­gu ma­ni­pu­lat­sioo­ni­deks ning po­lii­ti­li­seks pe­tu­kau­baks. Mõni pa­ra­noi­li­ne pe­le­tis võiks pel­ja­ta siin po­lii­ti­ku­te si­hi­tead­lik­ku pa­ha­taht­lik­kust.

Ba­ru­to ja And­rus Veer­pa­lu, Svan­te Pää­bo ja Jaan Ei­nas­to, Ar­vo Pärt ja Erk­ki-Sven Tüür tee­vad ha­ru­tih­ti mu ees­ti mee­le rõõmsaks. Nen­de­le on lah­ti ter­ve maailm. Ees­ti­keel­sed kir­ju­ta­jad pea­vad lep­pi­ma vei­di väik­se­ma omail­ma­ga, mil­le suu­ru­seks on ik­ka ja iga­ves­ti ne­likümmend viis tu­hat ruut­ki­lo­meet­rit ja üks mil­jon ees­ti­keel­set lu­ge­jat. Se­da il­ma pea­me kaits­ma ja kas­va­ta­ma, see ilm ei ole mei­le nii­sa­ma an­tud. Me mee­le­keel al­gab me al­gu­sest, me ta­ha­me ema­kee­le­tun­de, et tun­da ema­keelt. Mei­le ei pii­sa Eu­roo­pa kesk­mi­sest, sest me ole­me just nii suu­red või väi­ke­sed, na­gu me ot­sus­ta­me ol­la. Me peak­si­me kii­res­ti ja ot­sus­ta­valt jõud­ma Eu­roo­pa viie kõige ema­kee­le­kesk­se­ma koo­li­ha­ri­du­se­ga rii­gi hul­ka. Küll siis tu­leb ka jõukus. Tu­le­vad ta­ga­si ka usk ja loo­tus, sest ar­mas­tus po­le ku­hu­gi ka­du­nud­ki.

Lõpe­ta­da võiks sel­le ju­tu vär­sis­tu­se­ga, mis ei pruu­gi ol­la küll maail­ma pa­rim, aga haa­kub tee­ma­ga ning tu­le­tab mei­le, kee­le­ka­su­ta­ja­te­le, meel­de, et just meie ja just siin tee­me maail­ma pa­ri­mat ees­ti­keel­set kir­jan­dust ning ole­me ju­ba seelä­bi maail­ma­meist­rid.

Rind et­te,

kõht sis­se,

jalg ta­ha,

pea ma­ha.

Sõrm kõrva,

silm su­hu,

Aga keel?

Te­ma tea­da­gi ku­hu.