Me pühitseme täna Eesti iseseisvuspäeva hoopis teistes tingimustes kui varasematel aastatel. Hoopis teises meeleolus kui mullu. Ja me kõik teame, miks.
Ülemaailmne rahanduse ja majanduse keeristorm on tõusnud me vastu ja tirinud ka Eesti oma tõmbesse. Tulemusi näeme kõikjal endi ümber. Ebakindlus ja teadmatus homse ees on kasvanud tasemele, mida me pole aastaid näinud. /- - -/ Iga-päevaselt me näeme vaid lähedale; näeme seda, mis on toimumas siin. Tööpuuduse kasv on tõesti just Eestis olnud üks kiiremaid Euroopa Liidus. Tegelikkus meie ümber on aga süngem, kui vaid Eestile keskendudes märkame.
Ettevõtete pankrotilaine, tervete riikide maksejõuetus ja võlgnevuste tohutu kasv nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas on võtmas mastaape, mida pole nähtud pärast Teise maailmasõja lõppu.
Me ei saa tunda mingit rõõmu teiste võimalikust kehvemast olukorrast. Kas või seepärast, et majanduskriis riigipiire ei tunne.
Küll aga tehkem endale selgeks peamine: esiteks, tegemist pole vaid Eestit tabanud tagasilöögiga; ja teiseks, kui tarbetu ja isegi kahjulik on meil otsida süüdlasi endi hulgast. /- - -/
Me oleme kriisis, mida me suuresti ei kontrolli. Meie ainus pääsemine on oskus seda mõista, ja meie tahe siit ühiselt välja tulla. Selgelt isikustatava süü puudumine ei vabasta meid vastutusest. Vastutus Eestis toimunu ja toimuva eest elab Eestis. Just siin tehakse kõik meid mõjutavad otsused esindusdemokraatia reeglite järgi. On ju kõik meie valitsused moodustatud meie põhiseaduse vaimus, valijate enamuse tahte järgi.
Kes muu, kui meie ise kaasvastutame järelikult selle eest, et valitsus valitsuse järel on paisutanud eelarveid, tõstnud palku, pensioneid ja hüvitisi kiiremini, kui kasvas majandus ja meie töö tootlikkus. Me oleme kodanike ja valijatena liiga kergekäeliselt piirdunud ühekordse tehinguga, olgu selle hinnaks 500 krooni pensioni- või 1000 krooni palgalisa.
Nii laenude võtjad kui nende andjad muutusid aplaks, valimistest said ostu-müügi kampaaniad; me joovastusime kiirest edust, me võtsime liiga palju riske; me uskusime majanduskasvu numbreid ja jätsime ohunäitajad tähelepanuta.
Ka mina tunnistan riigipeana oma vastutust: ma ei kasutanud piisava selguse ja jõuga võimalust talitseda ühiskonda vallanud õhinat; meie usku kujutelma, et Eesti viimaste aastate majanduskasv jääbki sellisena kestma.
/- - -/
Alternatiivide adumiseks peame vaatama oma piiridest kaugemale. Siis veendume, et need Ida-Euroopa riigid, kes pingutasid ja täitsid eurorahale ülemineku tingimused, on praegu paremas seisus. Kui mitte majanduslikult, siis selles ikka, et keegi ei kahtle nende valuutas. Just see on säästnud noid riike täiendavatest raputustest olukorras, kus majanduse alused kõiguvad kõikjal.
Kui Eesti valitsus laseb oma rumaluse või hoolimatuse tõttu käest võimaluse saada lähiaastatel endale seesama kindlustuspoliis tulevaste tagasilöökide vastu, siis on see tulevikku silmas pidades palju tõsisem läbikukkumine kui mis tahes muu äpardus või valearvestus.
/- - -/
Just demokraatia on kriisides üks esimesi ohvreid. Demokraatia kannatab neis oludes eeskätt populismi tõttu. Me teame maailma ja Euroopa 20. sajandi ajaloost liigagi hästi, mis juhtub siis, kui kaine mõistus kaob, ja kui populismi surve viib mõistuse.
Me teame, et just usalduse nappus demokraatlike institutsioonide vastu tõi 1930. aastate Eestis kaasa populismi tõusu. Tulemuseks oli demokraatia tasalülitamine ja koos sellega kõik need otsused, mis sillutasid teed iseseisvuse kaotamisele ja 50 aastat väldanud okupatsioonile, taandarengule ja lahuselule lääne väärtustest.
/- - -/
Ma olen majandusest seni kõnelenud üsnagi riigikeskselt. Kriisi peamised probleemid lähtuvad siiski reaalsest majandusest, ettevõtluse olukorrast. Praegu on Eesti ettevõtetel äärmiselt raske. Eksporditurud on tänu raskustele sihtmaades lukku läinud või sulgumas. Laenuraha hind ja tingimused käivad liiga paljudele Eesti ettevõtetele üle jõu. Seetõttu räägib ka Eesti oma ettevõtete stimuleerimisest, rahasüstidest ja abipakettidest.
/- - -/ Rääkigem siis täna ausalt sellestki, et 2007. aastal panustasid Eesti ettevõtjad iga kümne kinnisvarasse paigutatud krooni kohta vaid ühe krooni innovatsiooni. /- - -/ Kui vastutab kodanik ja vastutab avalik võim, vastutavad seltsid ja ühingud, peavad solidaarselt seda ühist koormat kandma ka ettevõtted ja ettevõtjad. Kui ettevõtlus küsib täna riigi käest otsesõnu tuge, siis võib küsida: millist paketti pakuvad ettevõtjad ühiskonnale? Kuidas kannate teie oma osa vastutusest muutunud oludes?
Ehk tuleks meid paratamatult ees ootavate maksualaste ümberkorralduste raames arutada ka tööjõu ja kasumi maksustamise küsimusi.
Eriti kriisiolukorras, kus nõudlus avaliku sektori pakutavate teenuste järele ei vähene, vaid pigem suureneb. Nõudlus sotsiaalteenuste järele, tervishoiuteenuste järele, kulutused ümberõppele – kõik need kasvavad.
/- - -/
Eesti väiksus lubab meil ühiselt oma riiki tunnetada ja haarata. Me saame oma erisusi unustades, üksi ja üheskoos aidata neid, kel praegu kõige raskem. Vaid ühiselt saame ka kriisist välja tulla.
Sel ühistundel on ka võõra-pärane nimi – solidaarsus; äratundmine, et ilma teiste toetuseta, ilma meie enda toetuseta teistele ma ise, sina, meie kõik toime ei tule. Sealt on lühike samm selleni, et meist keegi ei tule toime.
Me oleme solidaarsed, kui kunstigaleriide sulgemise või rendihinna tõusu puhul avab teater oma fuajee eesti kunstnike maalidele. Me oleme solidaarsed, kui läheme „Tagasi kooli” programmi käigus jagama kooliõpilastele oma kogemusi. Me oleme solidaarsed, kui aitame töötuks jäänud naabrit; kui aitame tuttaval üksikemal tema last hoida; kui jagame suppi neile, kes taandunud teispoole lootuse piiri.
/- - -/
Just praegu on õige aeg aduda, et me oleme ajanud vahepeal segamini vabaduse tarbida ning vabaduse otsustada inimlike väärtuste kasuks. Inimväärne elu ei koosne rahast ja asjadest, luksuskaupadest ja kahjurõõ-must teiste inimeste „tõehetke” üle.
Elukvaliteedi summaks on vaimsed väärtused, rikkad inimsuhted, tervislikud eluviisid, õnnelikud lapsed ja tugev ühistunne. Just neisse tuleb investeerida oma aega, mõistust, emotsioone ja tahet.
Kui jätame kõik selle, mis vale; kui tõuseme uuesti püsti, kui oleme komistanud või kukkunud; kui me märkame ja aitame teist inimest, kui tema on kukkunud, ja kui liigume edasi, nagu me ikka oma ajaloos oleme suutnud, siis me saame hakkama.
Eesti Päevaleht avaldab kõne lühendatult.
Ilm täpsemalt