Vadit, kes on viimaste aastate jooksul korraldanud koolitusi ja nõustamisi suurele osale Eesti juhtidest, teeb murelikuks Eesti juhtide üldine mentaalsus. Vadi tööalased kogemused on näidanud, et Eesti juhid kasutavad kriisi ka omavaheliste arvete klaarimiseks. Selgub, et Eesti juhtide eetilised tõekspidamised, väärtushinnangud ja juhtimise kvaliteet on kehvad. Kokkuhoiu ja tõhususe suurendamise sildi all saadakse lahti ebamugavatest inimestest.

„Aga kas selle raha eest, mis koondamistele kulus, poleks saanud midagi enamat?” küsib Vadi.

Rootsis asuti mõne aasta eest likvideerima üht vana tuumajaama. Töötajatele anti poole aasta jooksul aega koos käia ja välja mõelda, kuidas oma töökoht säilitada. Inimesed arutasid kaua ja leidsid lõpuks mitmeid teenuseid, mida nad oma tuumajaamaalase kompetentsiga saavad pakkuda üle kogu maailma. Tuumajaam küll kadus, ent ettevõte jäi koos töökohtadega alles.

„Miks ei võiks siingi nii teha? Annaks inimestele enne koondamist võimaluse mõelda, kuidas nad saaks vajalikud olla. See võib olla ettevõtjale märksa suurem ressurss kui koondamisest saadav kokkuhoid.”

Vadi leiab, et kuna viimase 20 aasta jooksul on Eestis tekkinud suur hulk hea koolitusega inimesi, siis peaks ka tööta jäänud juhid saama kriisist väljatulemiseks võimaluse enam kaasa rääkida.

„Riik võiks tööta jäänud endised juhid panna kas või iga päev gruppides koos, käima ja arutama tulevikuvisoonide üle. Las keegi juhib neid gruppe ja endistel juhtidel oleks võimalus oma kogemusi ühiskonna hüvanguks rakendada. Raha selle eest ei pea saama, sest seda tehakse ju ka enda hüvanguks ning pealegi on niikuinii suur osa sellest haridusest omandatud maksumaksja raha eest.”

Aasta eest tegi Vadi oma teadlaste rühmaga uuringu arengufondile. Aruanne tõi välja kurvad asjad. Eesti juhtide kitsas silmaring, jäigad tõekspidamised, võimetus koostööd teha ja nigel arusaam töökultuurist on suur takistus riigi arengus.

„See on meie nõrkus. Meie juhtide suhtumine vajab korrastamist. Paljudel pärineb see Nõukogude ajast ja on selline, et juht käsib, poob ja laseb. Selle probleemiga on vähe tegeletud, aga kahjuks sõltub hästi suur osa meie elust just juhtimiskvaliteedist.”

Miljon aastat kriisi

Arvatavasti pidi maailm esimese suure globaalse kriisi üle elama juba miljoni aasta eest. Küsimus polnud toona küll rahas, vaid selles, et lihasööjad pidid hakkama taltsutama oma agressiivsust, et ellu jääda. Maailmas on teadlasi, kes usuvad, et inimkond pole sellesama kriisi lahendamisega tänini hakkama saanud.

„See lihasööja elab meie seas ikka edasi ja on mingites olukordades ikka ja jälle valmis teisi nahka pistma,” kinnitab Vadi.

Muidugi pole praegune kriis taandatav lihtsustusele, et mõned rahaahned kiskjad on lihtsameelseid lõksu meelitanud. Asjad on märksa keerulisemad. Vadi ütleb, et võib-olla on põhjus liigses usus turumajanduse isepuhastusvõimesse, järelevalve puudumises ja lõpuks muidugi ka inimeste liigses usus elu pidevasse paremaks muutumisse.

„Ehk ongi asi suletud silmades,” pakub Vadi. „Kui ma esimest korda Ameerikas käisin, siis sain aru, et ma pole kunagi näinud tühjemate silmadega inimesi. Tähtsad härrad käivad linnas ringi ega tee märkamagi, et sealsamas pikutab keset tänavat magamiskotis inimene. See oli minu jaoks tohutu šokk. Kuidas saavad kõik teha näo, et nad ei näe teda?”

Vadi ei nuta ennast lõhki laenanud inimeste pärast. Jah, kurb lugu. Ent miks väärivad meie toetuse vaid need, kes on oma võimalusi üle hinnanud ja nii kogu ühiskonna ohtu seadnud? Mismoodi tunnustatakse aga neid inimesi, kes üritasid kogu aeg oma võimalusi realistlikult hinnata? Vadi arvab, et aeg on näpistusteks küps.

Jah, just nimelt näpistusteks, mis on levinud ravivõte, et inimest letargiast üles raputada ja tegudele ärgitada.

„Nüüd on aeg näljasele õng ulatada. Näpistada tuleb kõiki, kel energiast puudu tuleb. Need, kes on palju kaotanud, peavad uuesti alustama. Niisama vahtimine ei aita kedagi. Eestlasel on sageli kaks kodu. Üks maal, teine linnas. Meil on vaimses ja füüsilises mõttes palju ruumi. Kui tulla siia näiteks Tokyost, siis saab sellest eriti hästi aru. Pöörame selle enda kasuks. Nüüd poleks paha aeg kas või oma porgandipeenart harida. Kui häda käes, siis on hea teada, et on olemas kas või mingisugune tagavara. Traditsiooniliselt ongi ju külakogukonnas tagavarad olnud. Ja neid on häda korral jagatud.”

„Need, kes on hädas, võiks vaadata hetkeks ka neid, kes on veel suuremas hädas. Kuni selleni välja, et tegevuseta jäänud inimesed võiks kas või tegevuse kaudu üksteist aidata. Olgu puude riita ladumise või tänava pühkimisega. See annab vähemalt tegevust ja tekitab inimestes tunde, et neid on siiski vaja. Sellist asja peaks riik väärtustama. Nagu ütles kunagi söör Arvi Parbo: noor inimene ei peaks mõtlema karjäärile, vaid tegema hästi oma tööd. Kui seda teha piisavalt kaua, tuleb ülejäänu juba iseenesest.”

Vadi ütleb, et majanduspsühholoogia ei tegele sellise asjaga nagu õnn. Aga õnne üks alus on oma võimaluste õigesti hindamine ja põhjendatud ootused. Majandusliku kasvu ideoloogia ei saa olla elu alus. See ehk seletab ka, miks õnneuuringute tulemuste järgi on paljudest eurooplastest õnnelikumad inimesed, kes elavad märksa vaesemates kantides.

Maarja Vadi

Majanduspsühholoog

Sündinud 7. novembril 1955

Tartu ülikooli professor, majandusteaduskonna juhtimise õppetool

Haridus

•• 1979 TÜ psühholoogia

•• 1994 TÜ majandusteaduste magister

•• 2000 TÜ filosoofiadoktor majandusteaduste alal

Muu

•• Uurinud organisatsioonikultuuri ja käitumist, hoiakuid, väärtusi ja motivatsiooni ning müügisuhtlemist.

•• Koolitanud Eesti maavanemaid, Eesti Panga ja hooneregistri juhatajaid, riigikantselei, ministeeriumide ja politseiameti töötajaid. Koolitusalane koostöö mitme Eesti suurfirmaga.

•• 2007 riigi teaduspreemia sotsiaalteaduste valdkonnas uurimuse „Organisatsiooniline käitumine siirdemajanduses” eest.