See, et Ugala trupi hingekirjas on kaks sellist vahvat veterannäitlejat nagu Peeter Jürgens ja Arvo Raimo, on piisav põhjus tuua lavale tükk, mille peategelasteks on vana kalamees ja vana jahimees, kes omavahel pidevalt ärplevad.

Sellised peategelased on Andrus Kivirähki näitemängus „Vanamehed seitsmendalt” ja need peaosad Jürgens ja Raimo endale ka said. Seitseteist aastat eelmisest lavalejõudmisest sahtlis lebanud tükk osutub õige aktuaalseks ja lõikavaks.

Mis ei ole ka eriti üllatav, sest praegusel viletsuse ja teadmatuse ajal on seos 1992. aastaga, mil Eero Spriit „Vanamehed seitsmendalt” Nukuteatris lavastas. Veel rublaajal kirjutatud näitemäng tuli välja mõni kuu pärast krooni tulekut, kui saabunud vabadusega käis kaasas „kartulikoorte söömise” jutt, mis mõnelgi juhul ei jäänudki ainult jutuks.

Kivirähki näitemängu peategelased on kaks vanameest, kelle tuppa maailma tühine kära ei ulatu. Nii Jürgens ja Raimo neid ka mängivad. Nemad ei pane tähele, kas sama maatüki või majakarbi edasi-tagasi müümine nimetatakse vapustavaks majandustõusuks või languseks. Ja õigusega ka, sest milleks tühja-tähjaga pead koormata, kui su ees on purakaid täis kalaveed või siis on võimalik maha kõmmutada tore dromedar.

Teevad enesekindlalt nalja

Vanahärrad, kel paistab ees kaheksas aastakümme, on ütlemata erksad mängima vana jahimeest Voomerit ja kalameest Nikolausi. Tekstinaljad jooksevad libedalt. Samal ajal on tunda ka lavastuslikke raame, milles kaks vanameistrit toimetavad. Ja ka mõningast koomikavaru, mis esietendusel veel lõpuni valla ei pääsenud, kuid edasisel etendamisel arvatavasti mängimise kerguse ja lihtsuse kaudu vallandub.

Kala- ja jahimehe vastastikune ärplemine täidab lavastust lustakalt seni, kuni tuleb kalamehe pojapoeg Kalju (Meelis Rämmeld), kellel on plaanis vanaisa vanadekodusse saata, et korterimüügi raha eest noorik Luulega (Kata-Riina Luide) Hawaiile pulmareisile sõita.

Neil on ostja, edukas ärimees Sulbert (Arvi Mägi) omast käest võtta… Ehk siis lavale ilmuvad tegelased, kes on sulaselge ja äratuntav vaste praegustele SMS-laenu võtjatele ja andjatele. Need kolm tegelast saavad näitlejate poolt parasjagu karikeeritud. Tegemist on selliste elevate tüüpidega, keda Kivirähki dramaturgias ikka ette tuleb.

Küllap on „Vanameeste seitsmendalt” praegune tulemine lihtsam kui Kivirähki esimese näitemängu esimene tegemine kunagi ammu. Vahepeal on Eesti teatris tehtud õige mitu selle autori tükki ja jõutud tema draamakeele teatrisse panemisega üsna heade tulemusteni.

Nii on Ugala juhtumil näha märksa suuremat enesekindlust naljategemise ja tõsiste teemade vahekorda seadmisel. On ju teised õnnestunud lavastused andnud kätte võtme sedalaadi näitemängu tegemiseks. Hea näide on võtta sealtsamast Ugalast: „Helesinine vagun” püsib väikse saali mängukavas siiamaani.

„Vanamehed seitsmendalt” istub väga osavalt Ugala repertuaaripilti. Seal on tänavu väga eestimaine seltskond ja miks ei võiks meie praeguse näitekirjanduse menukaim autor olla selles seltskonnas oma kõige esimese teosega esindatud. Pealegi on „Vanamehed seitsmendalt” sisu ja mahu poolest sobilik tükk, millega ringi sõita. Ning kui vaadata Ugala mängukava, siis seda teater kavatsebki teha.

Lavastus

Andrus Kivirähk

“Vanamehed seitsmendalt”

•• Lavastaja: Peeter Tammearu

•• Osades: Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Meelis Rämmeld jt

•• Esietendus 31. jaanuaril Ugala väikeses saalis