— Töötad Loomingus kriitikatoimetajana. Kas töökohustused mõjuvad sulle kui luuletajale kuidagi pärssivalt?

— See, et ma olen palgatöö tõttu kirjandusmaailmas paratamatult sees, tekitab mõnikord tõesti tunde, et ei taha kirjandusest midagi kuulda. Liiga palju näeb kirjandust, mis on tehtud üksnes selleks, et kirjanik olla. Ja muidugi tuleb lugeda tekste, mida muidu lõpuni ei loeks.

— Kas praegune fs on siiram kui sinu esimese luulekogu autor François Serpent?

— Kindlasti. Kõige esimene kogu oli täis pullitegemist ja klišeedega vigurdamist. Olin juba siis arvamusel, et kui tänapäeval riimis luulet kirjutada, on tõenäoliselt tulemuseks paras camp. Ja siis tegingi teadlikult riimilis-rütmilist luulet kui camp’i. Teise raamatusse jäi ka näpuotsaga selliseid tekste, mis oleks pidanud ilmselt esimesse minema. Aga kuskilt sealt algas muutumine: kadus isu lolli nalja edasi teha ning muu hulgas hakkasin loobuma riimidest ja igasugustest vormitrikkidest. Kolmandas ja neljandas neid enam pole. Jah, see asi on liikunud siiruse, vahetu ja ausa eneseväljenduse poole.

— Kuidas François Serpenti nimeline kuju üldse tekkis?

— See nimi oli paras õnnetus, ta ei olnud ei liha ega kala. 1990-ndate alguses elasin Tartus päris boheemlikku elu ja kirjutasin öösiti kummalisi jutte, kus oli midagi absurdist, midagi sürrist ja midagi muinasjuttudest. Žanrilt sarnaseid asju kirjutasid samal ajal teised noored mehed, kellest mina midagi ei teadnud ja kes minust midagi ei teadnud, näiteks Jim Ollinovski ja Mehis Heinsaar. Mitte et ma tahaks tasemelt oma jutte nende teistega võrrelda.

Oma vigurijuttudele mõtlesin välja eriti glämmi autorinime: François Snakesnake, mitme komistuskohaga ühes nimes. See François ei tulnud sugugi frankofiiliast, nagu hiljem on arvatud. Mul seostus see nimi koomilise karakteriga. Mitmes Pierre Richardi filmis oli peategelane nimega François. Mõnikord oli ta eriline tropp ja hädavares, teinekord hoopis väikestviisi eluvend või nii, igatahes naljakas tegelane.

Esimese raamatu ajal tegin tagantjärele mõeldes valesammu. Snakesnake tundus juba liiga barokne, ühtlustamise huvides muutsin selle Serpentiks.

Aga jah, see nimi oli paras mõttetus. Mõtlesin juba teise raamatu kaanele fs-i kirjutada, aga lasin end mõnel minu jaoks autoriteetsel inimesel ümber veenda.

— Mis sinu luuletuste minategelast puudutab, siis sellega on nagu selge: ütlesid mõne aasta eest, et fs oled sina ise (ja seda nime kirjutatakse väikeste tähtedega).

— Inimese kodanikunimi on koledal kombel semantiline, seal on sees esivanemad, vanemad, järeltulijad ja muud sugulased, kes ei vastuta tema kirjutatud tekstide eest. Ma võtan selle vastutuse täielikult enda peale. Sellises mõtlemises on ehk äärmuslikkust, aga eks need tekstid ole ka keskmisest avameelsemad. Vähemalt nii on mulle viimasel ajal päris mitu inimest öelnud. Nii et need fs-ina kirjutatud tekstid on väga isiklikud küll, aga praegu ma päris sedasi ei ütleks, nagu tolles aastaid tagasi antud intevjuus. Fs on eelkõige luuletusi koos hoidev tähistus, ma isegi ei tea, kas seda võib autorinimeks nimetada. Samal ajal ma ei tea, kas sel arutlusel on tähtsust – see, missuguse nimega lähedased inimesed või sõbrad mind kutsuvad, ei peaks ju kuidagi nende tekstide lugemist mõjutama. See on puhtalt minu ja nende vaheline asi.

— Kuidas sind hüütakse? Kas kirjandusringides fs-iks ja muidu Indrekuks?

— Kõige lähedasemad inimesed kutsuvad mind Indrekuks või issiks. Aga ülejäänud inimesed kutsuvad kes kuidas. Mõni sõber ütleb Indrek, mõni „eff ess”, mõni „franssuaa” või midagi sarnast.

— Autorina jälestad vormimänge ja…

— Karm küsimus. Sõnade ja vormidega mängimine ei ole minu tee, aga ma ei jälesta seda. Selleks peab olema eriti andekas ja ilmselt natuke teistsuguse mõtlemisega. Näiteks Kalju Kruusa mängib ka keele ja sõnadega ning see on tore, temal tuleb see väga hästi välja.

— Sina tõmbad valminud luuletusest pigem sõnu maha?

— Jah, seda olen teinud.

— Kas emotsioonide avameelsel väljakirjutamisel on mingi teraapiline funktsioon?

— No terveks ta ei ravi. Kui ikkagi isiklikus elus on valu või pained, siis ega sellest kirjutamine leevendust too.

— Teistsugune kirjandus ka ei aita? Et põgened kuskile fantaasiamaailma.

— Ei saa, elu on ikka suurem kui... tekstid.

— Sul on siin ka rida „olla õnnelik”. Mis asi on õnn?

— Ma olen kunagi filosoofiat õppinud ja seal defineerisid igasugused mehed seda õnne erinevalt. Jumal paraku, ma enam ei mäleta, kuidas nad seda mitmel eri moel ütlesid. Eks see taandub vist ikkagi inimese hingerahule.

— Sinu raamat räägib õnne puudumisest.

— Ei peaks tingimata rääkima, aga suurem osa sellest raamatust on kirjutatud küll ajal, mil muust kui õnne puudumisest kirjutada polnud.

Muidugi ei peaks ainult sellest kirjutama ja ma ise ka kirjutaks hea meelega millestki muust. Ma ei arva, et luule peaks kajastama ainult miinusmärgilisi asju, ma ei ole dekadent.

— „Valgete kaantega raamatus” on read: „Miski on olemas, see hirmutab mind.” Oled sa eksistentsialist?

— Võib-olla olen, ei tea. „Valgete kaantega raamatu” ilmumisest saab kevadel juba üheksa aastat. Usun, et mu tekstid ja ka minu kui inimese maailmapilt on selle ajaga muutunud. Muidugi olid tol ajal konkreetsed probleemid ja valu, aga vist oli tolle aja tekstides rohkem abstraktset eksistentsialismi.

— Väljendus see hirmus elu ees?

— Praegu ma küll ei saa öelda, et mul oleks hirm elu ees. Aga kui meenutada „Valgete kaantega raamatu” avateksti, siis see oli üsna lohutu kirjeldus elust kui niisugusest.

— Kas inimese õnnetuse peamiseks põhjuseks võiks pidada reflekteerimist, oma elu üle järelemõtlemist?

— Ka vastutustundliku inimesena võib olla õnnelik, omada ühiskondlikke seoseid, inimesi, kelle eest sa vastutad jms, ja seejuures olla õnnelik. See on ikka sajandite ja aastatuhandete jooksul äraproovitud valem. Aga elulised tagasilöögid tekivad ikka. Mingil ajal tuleb eksistentsiaalse tühjusetunde pärast läbi põleda südame valutamine. Loomulik, et inimene leiab siiski midagi konstruktiivset juba sellelt pinnalt. Kui oled teatavad mõtted ära mõelnud ja tunded läbi tundnud.

Minu meelest ei ole see raamat, mille pärast sa minuga lugu teed, „Alasti ja elus”, ka eksistentsiaalsest painest kantud. Inimlik valu, süütunne ja muud tunded on küll.

— Niimoodi resümeeridki oma kogu?

— Need olid esimesed asjad, mis mulle selle raamatuga seoses pähe tulid.

— Kuidas sa seda veel kirjeldaksid?

— Raamat sellest, kuidas asjad ei peaks olema, aga kuidas nad mõnikord on.

— Kui sa võtad vahel harva sotsiaalse luuletaja positsiooni, siis mis sind enim häirib? Vist mitte eesti keele väljasuremine?

— Inimeste probleemid liigutavad mind tõesti rohkem kui keeleprobleemid. Kui eesti keel peaks isegi asenduma mõne teise keelega loomulikul moel, kui sellega ei kaasneks mingit vägivaldsust ükskõik mis tasandil, siis ma ei näeks selles ka inimlikku probleemi. Kui see kadumine ei käiks koos inimlike tragöödiatega, vaid loomuliku arengu käigus ja pikema aja jooksul. Muidugi on kahju, kui kaotsi läheb üks maailma keel, selle võimalused, sellega kaasnev pärand.

— Nii et võiks halveminigi minna kui praegu.

— Muidugi võib, aga see ei ole lohutus. Halvemaid aegu, kui inimesi riigiorganite poolt tapeti, kui naisi ja lapsi saadeti rongidega surema, kui väljaspool kodu ei tohtinud terve mõistusega inimene juttu rääkida, veel mäletatakse. Aga see, et asjad pole nii hullusti, et meil on oma riik, ei tähenda, et peaksime olema rahul kõigi sigaduste ja tegematajätmistega, mis meie oma rahvusest inimesed teevad. Mulle ei istu luuletaja, kes veeretab oma klaaspärlit ja nuuskab ülevalt teiste peale nina, aga veel hullem on, kui seda teeb parlamendisaadik. Modernist-kunstigeenius võib-olla rikub ära oma naise ja laste elu, aga poliitiku tegevus võib ära rikkuda palju rohkem elusid.

— Mis roll peaks luuletajal olema? Näidata, et teistelgi on kehv olla?

— Ma ei tahaks siin sõnastada ühtegi üldkehtivat nõuet. Meil on erisuguseid luuletajaid, maailmas on veel rohkem erisuguseid luuletajaid, läbi aegade on erisugust luulet kirjutatud. Eri ajenditest, eri positsioonidelt lähtuvalt...

Võin rääkida ainult enda nimel. Eks ma kirjutan asjadest, mida tean, mida tunnen, mida isiklikult läbi elan ja millega seoses hakkab peas tekkima mingi sõnastus. Ma ei kirjuta niimoodi, et miski on minu jaoks tähtis ja siis sunnin ennast sel teemal midagi kirja panema. Võib-olla päris isiklikust valust või isiklikest läbielamistest tuleb luuletus tehniliselt kergemini. Kui mul tekivad ühiskonnaga seoses mõtted või mured, siis enda jaoks rahuldav, oma hingamise ja oma sõnadega tekst hakkab harvemini ennast kokku panema. Lausa banaalsele lausele ei hakka mõtlemise aparaat teist ega kolmandat rida otsa lükkama. Aga mõnikord kannan midagi endas kaua, enne kui sellest hakkab tekst tekkima. Nagu oli selle lämmatava, ängistava tundega, mille tagajärjel hakkas see vaesuseluuletus („Alasti ja elus”, lk 94) ennast lõpuks lahti kerima.

— Kui palju sa mõtled sellele, mida lugeja su luuletusi lugedes tunneb?

— Enne viimase raamatu ilmumist olid mul suured kahtlused, kas seda üldse peaks kokku panema ja välja andma. See on nagu katkuhaua lahtikaevamine. Oli selline eluperiood, kus pilt läks mustaks. Ma ei näinud enam valgust, võib-olla ei osanud näha, aga nii see oli – ma ei näinud valgust tunneli lõpus. Sain haiget ja tegin teistele haiget, see oli nagu lumepall, mis veeres, kõik läks aina hullemaks. Suur osa selle raamatu tekste on sel ajal kirjutatud. Nüüd tundus, et võib-olla peaks selle kõik lihtsalt unustama, ka need tekstid.

Varem olen mõelnud, et kui keegi, kes on ka ise tupikusse sattunud, loeb tekste, kus väljendatakse samasuguseid tundeid, on see talle ehk toeks. Et ta ei hakkaks ennast veel ülearu süüdistama või ei tunneks, et ta on nüüd sellises seisus, kus keegi ei suudaks teda niikuinii mõista.

Viimase raamatu puhul hakkasin mõtlema, kas see kõik ei ole üle piiri läinud. Samal ajal on seal paar teksti, mille kohta mõtlesin: kui ma nüüd otsustan, et ei tee enam ühtki raamatut – ja nii ma mõtlesin –, siis oleks kahju, kui need kaks teksti läheksid kaduma.

— Su eelmine kogu „2004” sai kultuurkapitali aastapreemia ja seda nimetati ajastu sümboliks... Mis tundeid teose selline menu tekitas?

— Ma võtsin seda raamatut väga tõsiselt, toppisin oma nina ka väikestesse kujundusdetailidesse. Aga nii kui see raamat ilmus, juhtusid mu isiklikus elus asjad, millest ma siin ega edaspidi ei kavatse meedias rääkida. See ei olnud raamatuga kuidagi seotud, aga mu enesehinnang langes väga tugevalt. Kui preemia sain, siis see oli nagu väike lohutus.

— Sihin sinnapoole, et kui nii melanhoolset raamatut peetakse ajastu peegliks, siis see näitab midagi ajastu enda kohta.

— Mina ei oska öelda, kas see väide ajastu peegli kohta on õige. Tegelikult ma ei ütleks, et „2004” oli depressiivne raamat. Selles päris uues luulekogus on küll depressiooni sees. Aga „2004” tervikuna mulle endale masendav ei tundu. Raamatu eelviimane luuletus lõpeb sõnadega „suudad sa teda hoida, keda sa armastad”. See on küsimus nii mulle endale kui ka kõigile teistele ja see ei ole pessimistlik. Kui vastus on ei, siis on muidugi s…sti.

Muide, just mõni päev tagasi tuli see luuletus mulle meelde ja siis ma mõtlesin, et näe, praegu mõtlen samamoodi, sama küsimus on kõige olulisem. Ja kui vastus on jah, kui ma seda suudan, siis võiksin endaga rahul olla.

Viis asja, mis on fs-ile tähtsad

Must

•• Kunagi ühes intervjuus juba ütlesin, et musta värvi riideid on mul sama palju kui teistel inimestel, aga neil on veel siniseid ja ruudulisi asju ka. Aga kui sa selle kohta küsid, tuleb kohe meelde, et hiljuti näidati dokfilmi Margus Lepast, kus ka rõhutati, et ta riietub musta. Pärast seda mõtlesin, et homme peaks minema lillelist särki ostma. No selliste meestega mul küll seost ei ole.

•• Selle mustaga on vist samamoodi nagu põhikooli lõpust sisse jäänud harjumusega kirjutada ü-hääliku tähistamiseks igrek, mitte täppidega u. Olen tahtnud seda välja harjutada, ei pea ennast kuidagi eriliseks kujuks ega tahaks, et see igrek mu tekste lugedes võõristust tekitaks. Aga see on kuidagi käe sees.

•• Märkmeid teen endale samuti y-ga.

The Sisters of Mercy

•• See on mingisugune psühhofüsioloogiline asi. 1990. aasta paiku olin just enda arvates pubekaajast välja tulemas. Keskkooli ajal olin olnud heavy metal’i fänn, aga siis kuulasin kõike Jäääärest industrial metal’ini. Ent ükskord kuulsin raadiost Sistersit ja  „laks” käis ära. Kui 1992. aastal tuli kogumik „Some Girls Wander By Mistake”, ostsin kohe sellest tehtud Poola kasseti ja üsna varsti sain ka originaali. Siis kuulasin seda tükk aega sõna otseses mõttes iga päev. Mitmes seltskonnas sain Sistersi mängimise eest sõimata, seda nimetati diskoks ja üks noor literaat ütles selle kohta väga põlglikult „metal”.

•• „Poolaka” andsin ühele sõbrale, originaalkassett hakkas pikapeale venitama, kuni lõpuks selle lint rebenes. Hiljem lindistasin selle CD-lt uuesti ümber, panin kasseti vanasse originaal­ümbrisesse. Aga see kassett varastati mult Saksamaal kõige täiega ära. Nüüd on mul „Some Girlsist” eri CD- ja vinüülversioone ja ka eBayst ostetud uus originaalkassett… Olen käinud 26 kontserdil. Tallinna gig peaks olema minu jaoks 29., enne käin veel Hamburgis ja Berliinis.

The Sisters of Mercy

•• See on mingisugune psühhofüsioloogiline asi. 1990. aasta paiku olin just enda arvates pubekaajast välja tulemas. Keskkooli ajal olin olnud heavy metal’i fänn, aga siis kuulasin kõike Jäääärest industrial metal’ini. Ent ükskord kuulsin raadiost Sistersit ja  „laks” käis ära. Kui 1992. aastal tuli kogumik „Some Girls Wander By Mistake”, ostsin kohe sellest tehtud Poola kasseti ja üsna varsti sain ka originaali. Siis kuulasin seda tükk aega sõna otseses mõttes iga päev. Mitmes seltskonnas sain Sistersi mängimise eest sõimata, seda nimetati diskoks ja üks noor literaat ütles selle kohta väga põlglikult „metal”.

•• „Poolaka” andsin ühele sõbrale, originaalkassett hakkas pikapeale venitama, kuni lõpuks selle lint rebenes. Hiljem lindistasin selle CD-lt uuesti ümber, panin kasseti vanasse originaal­ümbrisesse. Aga see kassett varastati mult Saksamaal kõige täiega ära. Nüüd on mul „Some Girlsist” eri CD- ja vinüülversioone ja ka eBayst ostetud uus originaalkassett… Olen käinud 26 kontserdil. Tallinna gig peaks olema minu jaoks 29., enne käin veel Hamburgis ja Berliinis.

Kunstiajalugu

•• Tartus kunstiajalugu õppides hakkasid mind teisel kursusel konkreetsemalt huvitama 19. sajandi inglise kunstiteooriad. Kuna ma olin tulnud tavalisest koolist, kus filosoofiat ei õpetatud eraldi õppeainena, siis tundus, et peaksin ennast käsile võtma ja kurssi viima inimmõtte arenguga laiemalt – muidu on kuidagi hõre tunne nende kunstiteooriatega tegelda. Valisin kõrvalosakonnast filosoofia alamastme ja tegin selle stuudiumi läbi.

•• Iroonia on selles, et kõik algas huvist juugendkunsti vastu, mida seostatakse dekadentsiga. Sealt läksin ajaliselt tagasi, Arts and Crafts Movementi ja William Morrise’i kaudu John Ruskini (pildil) ideede juurde ja sealt veel tahapoole. See seltskond ei koosnenud muidugi mingitest dekadentidest, nad olid küll mõnevõrra utopistid, kuid sotsialistid. Mulle on sotsiaalne mõtlemine sümpaatne, ka see, et need autorid käsitlesid kunsti ühiskonna osana ega tegelenud lihtsalt klaaspärlimänguga. Paljud ideed ja suhtumised 20. sajandi kunstielus või näiteks Bauhausi kamba praktiline tegevus on põhimõtteliselt sama asja edasiarendus.

•• Ma ei saa ise ka päris ühiskonna peale mõtlemata. Kui mingid kunstnikud või kirjanikud kapselduvad ainult vaimumaailma või, veel hullem, tegelevad ainult enda ego kehtestamisega, siis see mulle väga hästi ei istu.

Tõlked

•• Fs-i luuletusi on tõlgitud saksa, prantsuse, ungari, poola, rootsi, soome, vene, läti ja leedu keelde. „2004” on ilmunud ka vene ja bulgaaria keeles, samuti on fs avaldanud rootsikeelse raamatu „2007”. Olulise tunnustusena avaldati tema tekste eelmisel aastal Ühendriikides ilmunud antoloogias „New European Poets” ning Saksamaal ilmunud almanahhis „Estonia”.