"Koos abikaasaga teeme vabatahtlikku tööd aidsiennetuskeskuses: käime noorteüritustel ja koolides suguhaiguste- ja turvaseksi-alast infot levitamas, jagame pidudel kondoome, räägime inimestega, anname nõu. Vanemad inimesed tunnevad vahel isegi rohkem huvi, noored on juba üsna teadlikud.
Eestis on praegu registreeritud 97 HIV-positiivset, paljudega käime tihti koos, aitame üksteist. Suviti käime laagrites kas Soomes või Rootsis, kord aastas tuleb välismaale konverentsile sõita.
Püüan kogu aeg positiivselt mõelda ja mitte jääda üksi nukrutsema. Kui olin selle probleemiga üksi, oli väga raske olla. Nüüdki tuleb vahel masendus peale, et ei ole rohtu, millega end ravida. Kuid mu perekond ja töö aidsikeskuses on mulle suureks toeks. Pole eriti aegagi tusaste mõtetega tegelda. Rööpast välja viib mõne tuttava aidsihaige surm. Ma ei käi kunagi matustel, sest näen ennast kirstus lamamas. Kuid ma võtan iga päev ravimeid ja loodan, et peagi mõtlevad teadlased midagi välja."
Väljavõte juunis noorteajakirjas X ilmuvast artiklist
