Von Krah­li tea­ter ei ma­hu häs­ti et­tenäh­tud raa­mi­des­se ja ka sel­li­se raa­ma­tu väl­jaand­mi­ne on kõike muud kui see, mi­da ühelt „kor­ra­li­kult teat­ril­t” oo­da­tak­se. Ni­melt on te­ge­mist na­pi dia­loo­gi­teks­ti­ga kir­jan­dus­teo­se­ga, mis toi­mib just­kui koo­miks: Er­ki Lau­ri fo­tod ju­tus­ta­vad se­da­sa­ma lu­gu hoo­pis teis­te ku­jun­di­te ja rõhua­se­tus­te­ga. Võiks ju öel­da, et teks­tilõigud on noo­rus­li­kud (et mit­te öel­da lap­si­kud) ja hea­de näit­le­ja­te poolt hoo­li­kalt sis­se­po­see­ri­tud fo­to­ri­da on väl­jen­dus­lik­ku­ses võim­sam, kuid sel­li­ne lä­he­ne­mi­ne oleks ilm­sel­ge liht­sus­ta­mi­ne. Küllap on te­ge­mist ühte­de kaan­te va­he­le pan­dud kuns­ti­teo­se­ga, mil­le kõik kom­po­nen­did on ti­he­dalt oma­va­hel seo­tud. On ju see­sa­ma isee­ne­sest hõre­davõitu tekst ins­pi­rat­sioo­niks põne­va­te­le pil­ti­de­le, mis po­leks il­ma teks­ti­ta kui­da­gi sündi­da saa­nud.

Mõnes mõttes vanamoodne

Ta­sub mee­nu­ta­da, et ega koo­mik­si­te dia­loog ei ole eral­divõe-tu­na just kui­gi to­re asi ja ka teost „Ho­me­fuc­king is kil­ling pros­ti­tu­tio­n” ta­sub vaa­del­da kui mi­da­gi, mis pre­ten­dee­rib ole­ma uut sor­ti süntee­ti­li­ne kuns­ti­liik. Su­gu­la­seks iga­su­gu nar­ra­tii­vi­ga fo­toal­bu­mid ja muu sel­li­ne kraam.

Mõnes mõttes on „Ho­me­fuc­king is kil­ling pros­ti­tu­tio­n” va­na­mood­ne. Nii kir­ja­pan­dud kui ka fo­to­de kau­du ju­tus­ta­tav lu­gu on tu­ge­vat sor­ti ja väl­jen­du­se poo­lest haa­rav. Jä­rel­mood­sat loo ei­ta­mist po­le siin ol­la­gi. Noo­re­pool­se­te ini­mes­te suh­ted­raa­ma esi­ta­tak­se moel, kus nüans­si­de ta­ju­mi­sel jääb ruu­mi fan­taa­sia­le ja ka all­tekst kõne­leb kaa­sa lu­ge­jat-vaa­ta­jat puu­du­ta­val moel. Ko­ha­ti esi­neb ise­gi sen­ti­men­taal­sus­se lan­ge­mist, mi­da ka koo­mik­si­kuns­tis sa­ge­das­ti juh­tub.

Kui „Ho­me­fuc­king is kil­ling pros­ti­tu­tio­n” pa­neb­ki õlgu ke­hi­ta­ma, siis po­le sel­les mi­da­gi ime­lik­ku. Te­ge­mist on po­pi ja noor­tepä­ra­se kul­tuu­ri­too­te­ga, mis po­le­gi mõel­dud kõigi­le earühma­de­le ja sei­sus­te­le.

Von Krahl on tei­nud fil­mi, pi­da­nud aka­dee­miat ja nüüd siis toot­nud fo­to-ju­tu­raa­ma­tu. Sel­les mõttes on ala­ti ik­ka­gi te­ge­mist teat­ri­ga, et näi­tet­rupp on saa­nud hu­vi­ta­vat ja aren­da­vat tööd. Pä­rast se­da raa­ma­tulugu ta­haks küsi­da: ku­hu oleks Von Krah­lil oma te­ge­vust veel laien­da­da?

Raamat vigurdab mängukavas

•• Press ja teatrisõbrad, kes olid saanud kutse esietendusele, mille nimi oli „Homefucking is killing prostitution”, said kohapeal teada, et on tulnud hoopis samanimelise raamatu esitlusele.

•• Petumäng oli täielik: Von Krahli kodulehel oligi mängukavas selline teatriteos. Sinna sai isegi piletit osta. Vähemalt teoreetiliselt.

•• Sellist käitumist selgitas vähemalt osalt Peeter Jalaka sõnavõtt, mida võib pidada ka asjalikuks kultuuripoliitiliseks esseeks. Jalakas tõi esile fakte, kus teater oli sattunud bürokraatia rünnaku alla: üks migratsiooni-ameti tegelane väitis nimelt, et Von Krahl ei olevatki teater. Nüüd siis serveeribki Von Krahl raamatut nagu etendusasutuse seadus ette näeb – kuulutab mängukavas ja puha.

•• Nähkem siis raamatu mängukavva sattumise mängus protesti, millel vähemalt praeguses ajahetkes on põhjus ja põhjendus olemas.

•• Kris Moori raamatut (välja-andja Moor Books) saab aga peagi poelettidelt osta.