Et sellist koolitust oli hädasti tarvis, näitas puupüsti täis saal ja see, et kohad said täis mõne nädalaga.

„Kogu aeg räägitakse, et raamatud on nii halvasti tõlgitud. Aga midagi ei tehta, et asja parandada. Mõtlesime siis, et kui keegi ei tee, tuleb ise teha,” rääkis üks eestvedaja, tõlkija ja kriitik Kätlin Kaldmaa Eesti Päevalehe kirjastusest.

Kaldmaa sõnul on suure huvi põhjuseks ilmselt see, et praegu on 90 protsenti Eestis ilmuvast kirjandusest tõlkekirjandus, seega on tööd enam kui tegijaid ja tõlkijate tase varieerub tohutult. Kuuldavasti saavad tõlkimispakkumisi keskkoolinooredki.

Kaldmaa lisas, et ideaalis tõl­gib tõlkija rõõ­must ja armastusest raamatu ja tõlkimise vastu, aga paraku ei ole tõl­kijate seas miljonäre, kes ei pea muretsema oma igapäevase leiva pärast.

Krista Kaer jagas soovitusi

Koolitusele oli tulnud nii ilu- kui ka kolekirjanduse (s.t tarbetekstide) tõlkijaid. Alustuseks rääkis Kristiina Ross piiblitõlke ajaloost, mis peaks olema kõigi tõlkijate tüvitekstiks – on ju eesti keel arenenud suuresti just tänu sellele, et piiblit omal ajal maakeelde hakati panema.

Ilukirjanduse tõlkijatele pakkus enim huvi mõistagi Krista Kaera loeng, mis kubises praktilistest näidetest, mille peale saal sageli naerust rõkkas.

Kaer rõhutas, et tõlkimist tuleb võtta südamega ning tõlgitavasse teosesse tuleb suuta sisse minna ja selle sees mitu kuud elada. Kui teos tõlkijale ei sobi, ei tule ka tõlkest head nahka.

„Ilukirjanduse tõlkimise puhul pole vaja kasutada fantaasiat. Ma olen näinud tekste, mille tõl­kimisel on kasutatud fantaasiat, ja uskuge mind, see oli päris huvitav lugemine. Aga originaaliga sel küll mingit pistmist polnud,” rääkis Kaer. Ta ütles, et on kaht sorti tõlkijaid, kes on sattunud valele teele. Ühed kipuvad lugu juurde kirjutama, teised teksti lühemaks rappima.

Ühest tekstist on Kaera sõnul võimalik teha hulk tõlkeid, mis sarnanevad vaid mõne sõ­na poolest.

Kaer nentis, et ideaalis peaks tõlke esimene variant laagerduma mitu nädalat kuni kuu aega, enne kui see uuesti kätte võetakse ja uue pilguga üle vaadatakse.

Põhilisi vigu tehakse tema sõnutsi idioomide ja fraasidega.

Kuigi toimetaja on Kaera sõ­nul tõlkija parem käsi, kes peab üles leidma kõik tõlkija tegemata jäetu, on tulnud ette olukordi, kus tõl­kija saab tekstist aru ühtmoodi valesti ja toimetaja teistmoodi valesti…

Ta lisas, et mujal maailmas on toimetaja üldse harv nähtus. Näiteks tuli Pratchetti esindajale pikalt selgitada, mida tähendab „toimetanud”, sest Pratchett ometi ei vaja toimetamist, arvanud esindaja.

„Mina arvan, et Eestis on toimetajat vaja jätkuvalt ning see ei muutu veel pikka aega,” kinnitas Kaer. Ja lisas, et kui tõlkijal võib tekkida oma äratuntav stiil, siis toimetaja peaks  olema „nähtamatu”. Toimetaja peab oskama originaalteose keelt ja aitama teksti paindlikumaks teha.

Kõige kurvem on Kaera sõnul see, et tõlkevead hakkavad juba mõjutama ka omakirjandust. Nii on tema lauale viimastel aastatel jõudnud mitu toortõlke tun­nus­tega käsikirja.

Krista Kaera näiteid

Natuke metsa läinud

tõlkelausetest

•• Proua, te haugute vale puu all.

•• Astusin sisse õigeusu kirikusse, kus pastor pidas missat.

•• Päike paistis ja linnud laulsid. Üks ilus vedru. (spring – ingl k nii vedru kui ka kevad)

•• Läksin ülakorrusele ja muutusin. (Went upstairs and changed – selles kontekstis tähendab change riideid vahetama.)

•• Ma jõudsin kohale kiiresti, sest mul oli autos CD-plaat.

(CD-plate tähendab ka saatkonnale kuuluva auto numbrimärki, millel on liikluses suuremad õigused.)

Kaera soovitusi:

••    Tõlkijal tuleb endale selgeks teha teoses käsitletav teema, olgu see muusika või keskaeg.

••    Tõlkijal tuleb tõlkida kaardid, tabelid, pildiallkirjad, pü­hen­dused ja tänusõnad ning kont­rollida mõisted ja terminid.

••    Üht murret ei tohiks asendada teisega. Näiteks Yorkshire’i oma Võru omaga. Aga kui üks tegelane räägib murdes, tuleks see kuidagi markeerida, näiteks mõne konkreetse sõ­na­ga.

••    Alati tuleb üle kontrollida nimed, mida inglased kipuvad mugandama. Nt Aesop > Aisopos; Bavaria > Baierimaa

••    Ka võõr­keelsed fraasid tuleb tõlkijal üle kontrollida.

••    Luuletusi ja tsitaate ei peaks tõlkija hakkama ise tõlkima. Kui neid on varem tõlgitud,

kasutada algset varianti.

••    Fantaasiakirjanduses üldiselt nimesid ei tõlgita. Kui väga

vaja, kasutada joonealust.

••    Samas ei ole ilukirjanduses joonealused märkused eriti soovitatavad.

••    Tõlge peab olema adekvaatses eesti keeles. Kõrgklassi keelt ei saa asendada omameheliku kõnepruugiga.

••    Toimetaja parandused viigu sisse tõlkija ise. Ainult siis näeb ta oma vigu.