Selleks on erakondade rahastamine, milleks kulub järgmisel aastal 90 miljonit krooni.

Tulemas on ju lausa kahed valimised. Juunis valitakse Euroopa Parlamenti, oktoobris kohalike omavalitsuste volikogusid. Ja taas on oodata suurejoonelist poliitsõud. Pileti hind 70 krooni vaatekoha eest. Olgugi et pooled toolid on tühjad. Maksab igaüks, ükskõik kas ta tahab etendust vaadata või mitte.

Vähe on riigieelarve kuluartikleid, mis oleksid kasvanud nii kiirelt kui erakondade rahastamine. Veel aastal 2003 kulus selleks 20 miljonit krooni. Kui 2004. aastal keelati äriühingute annetused parteidele, kasvas summa juba 60 miljonini. Ja nüüd läheb selleks juba 90 miljonit krooni aastas.

Kui äriühingute annetused keelati, ütlesid idee autorid, et selle eesmärk on vähendada parteide sõltuvust rahastajatest ja “panna erakonnad teenima kodanikku”. Sellel ideel oli juba toona kriitikuid. Kui õiguskantsler korraldas 2003. aastal teaduskonverentsi erakondade rahastamisest, ütles selle üks peaesinejaid, Saksa õigusprofessor Jörn Ipsen, et erakondade viimine täielikule riigi rahastamisele ei ole õige. Esiteks ei võimalda see areenile kerkida uutel erakondadel. Ja teiseks tähendab see, kui erakondade põhiliseks rahaallikaks on riik, et nad kaotavad oma “vabaduse riigist”. Ehk teisisõnu – nad ei ole enam vahelüliks kodanike ja riigi vahel. Halvimal juhul muutuvad nad asjaks iseeneses. Ja just sel põhjusel kehtib näiteks Saksamaal kord, et riigi toetus erakondadele ei tohi ületada summat, mida nad ise eraallikatest koguda suudavad.

Valitsuse bipolaarne häire

Muidugi, äriühingute rahastamise keelustamisel oli kaalukaid pooltargumente. Käis ju sellega lakkamatult kaasas korruptsioonioht. Nagu seegi, et suuremad rahalised vahendid on neil, kelle poliitika soosib suurrahastajaid.

Kuid korruptsioonioht pole kadunud praegugi. See on muutunud lihtsalt varjatumaks ja segasemaks. Kuid märksa tõsisem probleem on, et tõeks on saamas Ipseni hoiatus: Eesti erakonnad on muutumas asjaks iseeneses. Kasutades vana väljendit: tühjaks tähistajaks. Kui varem tuli poliitika kujundamisel arvestada ka rahastajate huve – mille sekka kuulub teoreetiliselt ka see, et Eesti oleks hea ja stabiilne ärikeskkond –, siis nüüd enam mitte. Ainus, mis loeb, on häältesaak, sest sellest sõltub ka edaspidine rahastamine. Ja selle nimel lähebki käiku lauspopulism – milleks muuks nimetada lubadust paralleelselt vähendada makse ja tõsta toetusi. Ehk siis lihtsustatult: riigi poliitika üle otsustatakse üha enam reklaamibüroodes, sirvides arvamusküsitlusi. Ja nii sündisidki lubadused stiilis “raha kohe kätte!”. Ja kui nende lubaduste täitmiseks enam raha pole, näeme seda, kuidas valitsuses võtab maad midagi bipolaarse häire sarnast: ülimast optimismist langetakse masendusse, uskudes, et raskuste põhjused on mujal, enda käehaardest väljaspool.

Jah, nii mõnelegi meeldib mõelda poliitikast, mida kujundatakse arvamusküsitluste tulemuste alusel, kui tõelisest demokraatiast. Ent see mõttekäik on ekslik. Arvamusküsitlus ja avalik arvamus ei ole üks ja sama. Avalik arvamus on midagi enamat kui paljude üksikisikute arvamuste kvantitatiivne summa. Kui inimeselt küsida, kas ta soovib kolm protsenti madalamat tulumaksu ja suuremat vanemahüvitist, saab ühe vastuse. Kui aga talt uurida, kas ta on nõus maksma selle eest hinda – mida me tänavu sügisel kõik näha saame –, on vastus ilmselt teine. Aga niimoodi küsida on liiga raske.

Vabaduse lõpp

Eesti poliitikutele meeldib tsiteerida Hannah Arendtit, filosoofi, kes on kirjutanud totalitarismist, võrrelnud natsismi ja kommunismi. Kuid Arendt on hoiatanud ka totalitarismi eest vormiliselt mittetotalitaarses ühiskonnas.

“Poliitika mõte on vabadus,” on ta kirjutanud. Ja poliitiline vabadus algab Arendti arvates avalikus ruumis, seal, kus lõpevad üksikisikute kitsad argipäevahuvid. Ning kus nähakse iseendast kaugemale. See, kes apelleerib valimistel üksnes kõige madalamale ühisnimetajale – raha-kohe-kätte-poliitikale –, mängib aga millelegi muule.