1. Lühidalt öeldes: selleks, et juhtida tähelepanu eestlaste vähesele empaatiavõimele. Selleks, et küsida, miks ajab eestlast niivõrd endast välja kettaheide, aga mitte teise väikerahva saatus. Selleks, et küsida, miks on ka meie riikliku välispoliitika suhtumine mitte väärtus-, vaid tehingupõhine. Selleks, et küsida, kas meil võiks olla piisavalt selgroogu, et loobuda olümpiamedalitest mingi ebamäärase ja meile mittetuttava rahvakillu saatuse nimel. Ja saada teada, et ei ole – ka meie, blackout'i korraldajad ise.

2. Tõsi on neil, kes ütlevad, et Tiibet on vaid üks tilk meres. Miks seisame me nende eest, aga mitte hantide, siuude, tutside, kurdide eest? On viidatud Tiibeti-teema moekusele, äraostetusele, üheplaanilisele peegeldamisele ja muule – ning igas neis väites on ka teatud osa tõtt.

Hasso Krull on viidanud, et tiibetlased tõstab eestlaste jaoks teistest ette see, et nemadki kannatavad kommunistliku režiimi (või millegi, mis tundub endiselt kommunistlikuna) all. Seega: eestlane (aga ilmselt on see iseloomulik kõigile) seisab nende eest, kelle olukorraga ta suudab kerge vaevaga samastuda.

Jah, see tundub loogiline, kuid õigustusena – vaevalt. Sest ideaalses maailmas võiksime ju me hoolida ka hantidest, siuudest, tutsidest ja kurdidest sel määral, et me oleks valmis vastu võtma Tiibeti põgenikke ning annetama kurdide peredele selle raha, mille me Riigikogu liikmete palgatõusu kärpimisest nii raske vaevaga kätte saime. Aga mis parata. Me ei ela ideaalses maailmas. Ilmselt just seetõttu võime endale väikerahvana lubada ka säärast rohujuuretasandi empaatiapõlgust, mis pani Tarmo Jüristo mulle kirjutama: „Samuti läheb mulle isiklikult väga vähe korda milline täpselt on Eesti välispoliitika Hiina suhtes, samas kui näiteks Tartus ei saa tumeda nahavärviga inimene õhtusel ajal turvaliselt tänavatel liikuda.“

3. Tõsi on ka neil, kes ütlevad, et Tiibeti, Eesti, Hiina ja olümpiamängude vahelises segadikus on kerge hakata tegema liigpopulistlikke ja lihtsustatud järeldusi. Ka Andres Herkel ja Tarmo Jüristo ütlesid, et teema on tunduvalt mitmetahulisem kui esmapilgul tundub ning enesekriitilisi noote ei tohi unustada. Ka NO99s ei nuta keegi patja karjakasvatajate saatuse pärast ning meiegi toidame dalai-laama küsimust, mis saab hiljem – kas keegi hoolib Tiibetist ka pärast olümpiamänge?
Kuid kurvaks teeb see, kui eestlane võtab endale vabatahtlikult väikerahvale omase väikese mehe mentaliteedi ja ütleb, et meist ei sõltu siin midagi. Me ei muuda maailmas midagi. Kui ei muuda või kui me ei taha, et me muudaksime, võiks ju poe üldse kinni panna. Sest kui Eestit on vaja ainult eneselembeste projektide nagu spordivõidud või ideeline tagurlus jaoks, siis ei ole Eestit tõesti vaja. Ma ei saa lahti tundest, et usk enese võimetusse maailmas midagi muuta on künism. Liblikas võiks oma tiivalöögiga ka midagi muud maailmas liigutada peale Hiina kaubarongide.

4. Kindlasti ei ole asi ka olümpiamängudes kui säärastes või nende boikoteerimises. Samahästi võiksime tulla tänavatele selle nimel, et Wiener Festwochen ära jätta, kuna liiga palju teatrit korraga on lihtsalt liiga jabur. Küsimus on Eestis ja tema valikutes, sest olümpiamängud on ammu poliitika osa. Võtkem kõige lihtsam ja mõnes mõttes populistlikum näide: 1936. aasta mängud Berliinis, kus natsilippe oli tänavatel rohkem kui olümpiarõngaid ning mille puhul USA olümpiakomitees läks vaid kahe enamhäälega läbi otsus mängudel ikkagi osaleda. Ma ei ole kindel, et Eestis oli erilisi vaidluseid. Palusalu kullad on rahvuslik uhkus ning need kaks medalit kaaluvad meie jaoks ilma küsimusteta üles kõik kahtlased viited juutide klaasakendele. Selles ongi kogu asja „kamm“ ja „kühvel“, mida üks püstolreporter teada tahtis.

Olümpiamängude boikoteerimine või mitteboikoteerimine ei ole enam ammu Eesti sportlaste enda valik, vaid rahvuslik kohustus. Kuid miks nii paaniline? On see väikerahva asi? Kas on asi selles, et muidu meid unustatakse? Kas pole kogu selle Kanteri, Palusalu, Veerpalu, Jaansoni jt taga mitte ainult puhtsportlik huvi selle vastu, kuidas neil läheb, vaid ka selged rahvuspoliitilised taotlused, mis koondavad rahvust ja lubavad rahval saada taas üheks? Muidugi on ja kindlasti pole see kindlasti kõige halvem viis, kuidas inimesi omavahel liita. Kuid see kergus, millega üks kuldmedal kaalub üles kuue miljoni inimese saatused, on hoolimata kaalukausi populistlikust ja vastuolulisest iseloomust ikkagi kurb. Jah, me ei suuda muuta olukorda Tiibetis. Jah, kuldmedal on eestlastele oluline positiivne sõnum. See on sõnum, et meid mäletatakse ehk ka hiljem – või nii me vähemalt loodame. Kuid selle nimel, et meid mäletataks, oleme me valmis saatma teised unustusse.

5. Loomulikult ei olnud see tegu Kanteri vastu. Inimene, kellel on eesmärk, on juba iseenesest haruldane. Kui selle eesmärgi nimel teeb keegi veel aastaid ka kirglikult tööd, siis on see austusväärne ja seda isegi tulemusest sõltumata. Ka Kanteri osalemine olümpiamängudel on – kui me jätame hetkeks rahvusliku ootuste- ning riikliku toetuspaketi kõrvale – põhimõtteliselt tema isiklik valik ja selle kritiseerimine ei olnud kindlasti asja mõte. Muidugi oleks ju tore olnud, kui ta oleks kandnud autasustamisel näiteks tiibeti lipuvärvides käepaela, kuid kogu olümpiaajaloost tuleb meelde vaid üks jõuline meelsusavaldus: Tommie Smith ja John Carlos poodiumil mustades kinnastes kätt rassismi vastu tõstes. Ent kuigi kõik ei pea olema poliitikud, siis seda pilti ja seda seisukohta tean ma väga hästi, samas nende meeste nimesid, päritolu ja ala pidin ma pikalt otsima. Aga ma teadsin, et nad seisavad seal poodiumil oma rahva – my people – eest. Ja just seetõttu on mõistetav ka Kanteri otsus sääraseid avaldusi mitte teha: sest need oleksid tema valikud, mis ei esindaks kuidagi tema kogukonda. Sest meie jaoks on Kanter ainult sinimustvalget värvi.

6. Kurb küll, et mõnda kettaheidekatset otsepildis näha ei saanud. See ei ole iroonia, ka mina tahtsin väga Kanteri katseid vaadata ja vestluse käigus püüdsin tulemusi piiluda. See oli hea tunne: oli, mida piiluda. Sel hetkel tundus juba vähetähtsana see, et võib-olla on maailmas veel meiesarnaseid väikeseid rahvaid, kes sooviksid samuti oma mansale kaasa elada, kuid ei saa, kuna blackout ei kesta seal kümme sekundit, vaid 50 aastat. Hea on elada vabas Eestis.

7. Õigus on ka neil, kes ütlevad, et oma Tiibet on nii Vancouveril, Londonil kui Sotšil ja põhimõttekindlus eeldaks kõigi järgmiste olümpiamängude boikoteerimist. Ilmselgelt poleks see aga mõistlik, sest seda ei lubaks juba rahvuslik uhkus. Kuid mille üle see rahvus siis uhke on? Praegu tundub, et enda äravalituse, öölaulupidude ja kettakaarte üle, sest maailm toimib ju meieta ja meie ilma maailmata. Ja sellisena läheme me ka ajalukku: rahvas, kes on saavutanud kõik ise.
Võib-olla selles oligi kogu asja tuum. Selles, et blackoudi ajal oli pimedus täielik. Kui ei olnud enam kettaheidet, siis ei olnudki enam midagi.