Gerd Kanteri vast võidetud olümpiakuld tõstis toonust, Gruusias toimuv erutas endiselt meeli.

Aga veel päevigi hiljem jooksevad Eestimaa tuhandetes peades kogetud kaadrid, kõrvades kostavad laulukatked, silme ees sirendavad õnnelikud näod.

Veel laulmata on kaunimad laulud ja võõrastav veel võitmata.

Me tuleme. Jalgsi, autodega, bussidega. Lapsevankritega ja jalgratastega. Karkude, keppide ja ratastoolidega. Lippudega ning Kanteri pildiga.

Tuleme lauluväljakule, otsekui pühapaika või tarkade kivi juurde või Taara tammikusse. Et siin rõõmupäevade paleuses või raske aja rususes oma riitust pidada. Terve plats saab meid täis.

Eestimaalasi ja sõpru saab täis kogu lauluväljaku maapind ja see meenutab korraga merd. Kord voogavat, kord mäslevat, sinimustvalgetest lippudest vahutriibud iga laine harjal.

Ikka tuleme ega usu, kuidas meid küll nii palju tuleb. Meie kätest lennanud õhupalle saab taevas täis ja see meenutab lapsepõlve maasikamaad. Üks muulukas suurem kui teine ja kõik siniste unistuste värvi. Ja meie laul lükkab öötaeva viimasestki pilvest puhtaks. Saja tuhande häälne laul.

Suu laulab, süda muretseb. Gruusia lipp. Täna neljakümne aasta eest jäi Tšehhimaa üksi, kui Vene tankid sisse sõitsid, ütleb president. Ei ole üksi ükski maa, ei ole üksi …

Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad…

Märjamaa kandi mees köögiviljakasvataja Janek Trik on kohal juba enne väravate avamist. Sinimustvalge müts peas, rahvuslipp õlal. Janek ostis selle lipu päev varem just öölaulupeo jaoks. Kuis siis õige eestlane ilma liputa oma peole läheb!

Janek vaatas Kanteri kuldse heite ära ja kihutab siis Tallinna, hing rõõmust rõkkamas. Kui laulud saavad lauldud, jõuab Janek koju alles viie hakul. Veel päev hiljem väriseb ta hääl, kui räägib: “Viis viimast isamaalaulu, kõik koos, ühel meelel, võimas, vapustav.”

Tallinna koolipoiss Matti Juhani klapib koos sõpradega kolm ja poolsada krooni kokku. Ostavad täiesti uue lipu ja tulevad oma elu esimesele öölaulupeole.

Ekraanil naeratav Kanter ja kullavärviline öölaulupidu on samal ajal ka kauges Pekingis, kus koori juhatab Rein Kilk. Kaasalauljaid on sadu kordi vähem kui siin, aga ikkagi palju.

Maa tuleb täita lastega...

Lapsed. Kui palju neid täna on! Käest hoidmas, suurisilmi uudistamas. Süles istumas, lehvitamas, rõkkamas. Arusaamatuses vaatamas, kuis nende harva laulev ema iga laulu ajal korraga kaasa lõõritab kui kesksuvine lõoke. Ja kuidas napisõnaline isa hoiab kahe käega kõvasti kinni suurest lipuvarrest ja muudkui lehvitab, lastes samal ajal suunurgast välja oi-kui-mõnusaid bassimörinaid. Ja issil on kõik sõnad peas!

Äkki ütlevad vanemad, et nüüd tuleb s-e-e laul. Ja s-e-l-l-e laulu ajal ei joosta ringiga kougita isegi nina. Selle laulu ajal seistakse püsti, pilk kauguses, silmad veidi vesised ja suud vormimas

n-e-i-d tähtsaid sõnu, mida iga päev öelda ei oska ega tihkagi.

Ja laulust saavad osa ka vankris kesk ööd põõnajad. Isa õlal tukkujad. Ema rinnal unelejad. Veel sündimata lapsed, kes trummeldavad üskades oma pisikeste rusikatega.

S-e-e laul jõuab iga lapse sisse ja jääb sinna alles. Ja siis, kui meie praegused lapsed tulevad kahekümne aasta pärast uue kutse peale kokku, teavad nad hästi, kuis talitada, kui see laul tuleb. Ja nad teavad seda nii hästi, et oskavad õpetada oma lastelegi. Eesti eluring. Taustal lehvib lipp, mis on näinud Balti ketti.

Oh keeruta, lennuta linalakk-neidu...

Urmas Pilt oma perega tuleb öölaulupeole Virumaalt Lepnast. Majalipp õlal, ega ilma liputa saa. Kahekümne aasta eest toonaste öölaulupidude aegu kirjutas tollane pruut ja praegune abikaasa Heli talle pikki kirju. Et kui ilus ja võimas on eestlastega koos laulda ja iseseisvust ihata.

Urmas teenis siis Vene armees sundaega ja kirjutas vastu, et ärgu kirjutagu nii, süda valutab ja hing ihkab koju, aga tema peab Vene kroonut teenima. Heli oli Urmasele hea pruut ja ootas ta kroonust ära. Nüüd oleme väga rikkad inimesed, naeratab Urmas pilke üle lauluvälja saates. “Meil on kolm last!”

Öölaulupeo järel kesklõuna paiku istub pere Virumaal hommikusöögilauas. Lapsed Kaisa-Kadi, Rasmus ja Jörgen arutavad olnut. Ja arvavad, et nüüd on nad viimaks päris eestlasteks saanud. Öölaulupidu aitas, öölaulupidu näitas, kui palju meid on, kui toredad ja sallivad ja õnnelikud me suudame olla, kui tahame. Lastel on uhke meel – nüüd oleme tõelised eestlased! Pildi pere silmad säravad justkui piltpostkaardil.

Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada …

Fred Kruuspan koos õe ja sõpradega pistab laulupeole tulles suured lipud auto katuseluugist välja ja nii sõidetaksegi läbi linna, rahvas ümberringi lehvitamas ja tuututamas. Fredi lipp on eriline, see võetakse vaid erilistel puhkudel välja. See trikoloor õmmeldi kolmest kangast kokku vanaisa Uno peres kaheksakümnendate lõpus. Ja vanaisa heiskas seda salaja Virumaal Eisma külas.

Küll aga kostab ta päev pärast “Märkamisaega”, et oli nii võimas ja liigutav. Pealegi oli ju eestlastele vaja üht süsti, sest vaim oli lodevaks läinud. “Nüüd aga tuleks kakskümmend aastat öölauludega vahest vahet pidada, et ära ei lörtsitaks,” arvab Fred ja loodab vanaisa lipu ka siis peole kaasa võtta.

On koit, kuninglik loit, valguse võit äratab maa …

Me läheme. Sadade, tuhandete ning kümnete tuhandete kaupa. Justkui valguks üle kallaste tõusnud meri taas oma vanasse sängi. Me läheme jalgsi, autodega ja bussidega. Rõõmsamana, tugevamana, mõtlikumana, puhtamana, eestlasemana.

Laulutormist vabastet taevas tõmbab pilve ja sadama hakkab tavalist Eestimaa halli vihma. Nüüd veel magame ja meenutame, aga siis on jälle tööpäev. Tööd ja tööd ja tööd kui Vargamäe Andres.

Ja homme tõmbame jälle naabril natuke nahka üle kõrvade. Õige pisut. Eks ju. Oleme ju eestlased : ).

Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead …

Öölaulupidu “Märkamisaeg” 2008

Margus Kasterpalu, peakorraldaja ja lavastaja

•• Vabatahtlikult oli esinema saabunud poolteistsada koori üle kolme tuhande lauljaga. Ühendkooride ja solistide eestlaulmisel kõlas 55 laulu alates regiviisidest ja lõpetades “Minu inimestega”, millest enamikku laulis kuni sajatuhandeline pealtvaatajaskond kas peast või laululehtede abil kaasa.

•• Üle kuue tunni väldanud ja varastel hommikutundidel lõppenud ühislaulmise avas “Aktuaalse kaamera” Pekingist tulnud uudislõik, kus vastselt kuldmedali võitnud Gerd Kanter tervitas öölaulupidulisi.

•• Peale selle nägi suurelt ekraanilt laulmise vahepaladena Eesti kultusfilmide katkeid. Kava näitas laulu tähtsust iseseisva Eesti ehitamisel ning tipnes Ivo Linna eestlauldud viie isamaalauluga ning Tõnis Mägi “Koiduga”.

•• Isamaalise klassika kõrval kõlasid ka Saaremaa ja Mustamäe valss, “Viimse reliikvia”

hitid ja tuntumad punklaulud alates laulust “Tere, perestroika”.

•• Publikule tasuta toimunud öölaulupidu läks maksumaksjale maksma umbes neli miljonit krooni.