Nimelt viirastus paljudele probleemiga tegelejatele, et Eestis võib halval juhul korduda nn Moldova stsenaarium: mingi osa riigist ei tunnusta enam legitiimset võimu ja loob oma autonoomse üksuse, mis nostalgitseb Nõukogude impeeriumi taastamise lootuses. Veelgi hullem: asetati isegi võrdusmärki Balkani ja Baltikumi vahele.

Asja tuum oli tegelikult tühine. Kolm Ida-Virumaa linna olid oma sovet’idest volikogudeks ümber nimetet esinduskogude abil defineerinud eesmärgiks viia läbi referendum piirkondliku autonoomia küsimuses. Tänapäeval tundub see sama mõttetu kui näiteks Tallinnas Harju tänava haljasala pooldamiseks korraldatud referendum. Eesti Vabariigi valitsus oligi probleemi suhtunud sellise õlakehitusega, mis oli ainuvõimalik ja õige taktika. Nagu jonnivasse kolmeaastasesse tulebki suhtuda. Paraku ei võimaldanud kaks mõjurit korralikku pedagoogikat harrastada. Need olid nii Euroopa Nõukogu ja OSCE kujundatud hoiakud kui ka Ida-Viru venelaste halvasti maskeeritud soov kukutada koostöös Moskva tagurlastega Eesti Vabariik vähemalt oma regioonis. Euroopa ülepingutatud tähelepanu potentsiaalselt lahvatava kriisi ja võimaliku verevalamise suhtes sundis Eesti valitsust ja eriti president Lennart Merit astuma teistsuguseid samme. See omakorda julgustas iseseisvuse vastaseid üha sˇarmantsematele sammudele oma piinatud vähemuse rolli etendamisel. 

Vennasrahva keel, lääne meedia

Kuid 15 aastat tagasi lõpetasin ma kogu selle jandi kiiresti ning endale iseloomuliku elegantsiga. Nimelt trügisin referendumijärgsel pressikonverentsil poodiumile, haarasin jõuga häältelugemiskomisjoni esimehelt Vladimir Homjakovilt mikrofoni ja esitasin suhteliselt sulavas inglise keeles ametlikud seisukohad referendumi läbikukkumise ja sellest johtuva Eesti Vabariigi poliitika kohta.  Kuna narvitjaanidel ja sillamäelastel oli varuks vaid suure vennasrahva keel ja meel, siis nende protest maailma meediaväljaanneteni eriti ei ulatunud...

Nii lühidalt võikski kokku võtta 15 aasta tagused sündmused. Kasutan hoopis juhust ja tervitan ajalehe vahendusel inimesi, kelle töö, vaeva ja eneseületamise abil suudeti ära hoida potentsiaalne oht Eesti Vabariigi iseseisvusele ja territoriaalsele terviklikkusele.  Mälestan kõigepealt Anatoli Paali, kes on kurbadel ja veidi segastel asjaoludel juba siit ilmast lahkunud, kuid kes 1993. aastal oli vaieldamatu autoriteet kõikides energeetikaga ning tänu sellele ka ühiskonnaga seotud küsimustes. Seejärel tervitan Rein Annikut, kes püüab tänini oma delikaatsel ja erudeeritud moel asju õiges suunas juhtida. Rein oligi tegelik Eesti Vabariigi aju Narva kriisi lahendamisel.

Ants Liimets oli nagu aju teine poolkera, aga selle erinevusega, et tema suutlikkus midagi valmis teha oli ületamatu. Inseneriharidus võimaldas tal pöörata toona alles haruldast infotehnoloogiat nii suurel määral meie kasuks, et terved tehaste tööliskollektiivid jäid pettunult vaatama, kui Ants eest ära läks või hommikuks kedagi üllatas. Muidugi tervitan ka Mart Punga, kohaliku eestluse keset, Hermanni kindluses restorani pidava ettevõtte omanikku, kes kuulu järgi ainsana tookord maffiaautoriteetidele katuseraha ei maksnud. 

Ühesõnaga, mul õnnestus osaleda väga huvitavas partiis, mida vanaaegsed maleülesanded kirjeldasid fraasiga “valged alustavad ja võidavad”... Punastel oli ka sˇanss, aga nad rikkusid selle peamiselt omaenda lollusest ise ära. Muidugi improviseerisime ka meie. Näiteks volikogujuht Vladimir T§Suikinit poisikese kombel ahistades ja kiusates või siis etendades OSCE diplomaatidele Eesti ajaloo ekstreemkursust Toila pangal. Sügiseks oli olukord sedavõrd stabiliseerunud, et saime kohalikke valimisi rahulikult läbi viia Eesti Vabariigi seaduste järgi. Üks lahkulööjate liidreid Vladimir Malkovski ei toibunudki saadud §Sokist...

Juhiuks olgu lahti

Mõistagi võiksin ma 15 aasta taguseid sündmusi kirjeldada ka dramaatilisemas võtmes, rääkida kasakatest Ivangorodis, võimalikest relvarühmitustest linnas, Juri Mi§Sini propagandatööst. Või tollase kaitsepolitseijuhi Jüri Pihli õpetusest, kuidas pommikahtluse korral autoga kohalt võtta (juhiuks peab lahti olema!), maffiast ja raskustest sidega.  Narvalaste õpitud abituse sündroomist ja paljust muust. Aga ma ei räägi sellest täna, sest Narvas oli mul ka võimalik saada üks elu õppetund. 

Kohale oli saabunud Washington Posti Moskva korrespondent. Ta oli küsitlenud kõikvõimalikke asjasse puutuvaid ametimehi alustades Tsˇuikinist ja lõpetades valitsuse eriesindajaga. Meie vestlus kulges hästi. Üks tema küsimus nõudis kergelt diplomaatilist vastust. Kõhklesin ja pakkusin siis taustinfot: “I can tell it off the record.” Fred vastas: “Ma ei taha off the record vastuseid, sest need on mõeldud minu kallutatud käsitluse esile kutsumiseks. Mul pole neid tarvis!”

Vaat säherdust ajakirjanduseetikat tahaksin veel 15 aastat hiljem Eestis näha. Aga ei näe eriti. Sestap soovitangi kõikidele, kes soovivad lugeda 15 aasta vanuste sündmuste erapooletut analüüsi ja kokkuvõtet, 1993. aasta augusti alguse Washington Posti. Kui sellest jääb väheks, on veebiaadress www.crismart.com, kust leiab Eric Sterni ja David Nohrstedti toimetatud kogumiku “Crisis Management in Transitional Democracies” põhjaliku analüüsiga. Head aastapäeva! 1

PS. Pealkirja laenamine Raimond Valgrelt ja hilisem viide malele (ehk Narvast pärit Paul Keresele) osutab autori püüdlusele upitada ennast samade kangete ritta... Aga tegelikult sisaldub siin juhtnöör rahvastikuminister Urve Palole.

On teada tõsiasi, et eesti tüdrukud abielluvad meelsasti austerlaste, inglaste, rootslaste ja hindudega, jättes eesti poistele kohalike venelannadega abiellumise rõõmu. Mis omakorda viib kohalike vene noormeeste abiellumiseni Venemaa Föderatsioonist läände ihkavate neidudega.  Liblika tiivalöök ju seegi!