Haavelil on mingis mõttes õigus, tema artikkel mulle meeldis. Eesti on praegu tegelikult arengustaadiumis, kus ühes ruumis ühel ajal on erinevate ühiskonna harude arengutase erinev.

Kui teadus on ka ennegi olnud tugev, siis vabaduse saabumisega on ta saavutanud veel hüppe. Majandus aga on hakanud arenema otsast ega ole teadusele järele jõudnud.

Majandusel seisab praegu ees valik, kas minna allhanke või teadusmahuka tootmise teed: teadus on valmis oma rolli kandma, majandus veel mitte.

Teadus ei sure kindlasti välja, hoopis iga teadus on kosmopoliitne. Kui Haavel mõtles oma artiklis, et käärid on Eestisse jääva ja välismaale liikuva oskusteabe vahel, siis oli tal õigus. Siin võiks kasutada Enn Tõugu metafoori, et teaduselt nõutakse shamaani rolli. Praegu igatahes liigub informatsioon tunduvalt enam rahvusvahelistes teaduses kui kohalikust teadusest kohalikku tööstusse. Kohaliku tööstuse teadusmahukas tellumus on minimaalne . Teadus on rohkem vaimsuseandja funktsioonis.

Innovaatilisust on aga kindlasti vaja, samuti diskussiooni selle ümber. Peab leiduma mõtlejaid, kes käiksid käegakatsutavast reaalsusest sammu võrra ees. Nokia on juba olemas, Nokia on Soomes, nüüd on vaja leiutada midagi uut.

Üks visioon, millest eriti palju ei ole räägitud, on materjalide korduvkasutus ja keskonnasõbralik tehnoloogia. See annaks võimaluse näiteks saastatud Kirde-Eesti puhtaks ja kõrgtehnoloogiliseks rajooniks muuta.