On olemas hea vene kõnekäänd “Tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati”. Paraku on ka selle seadusega nii läinud.

Mida kaitseväe korralduse seadus oma praegusel kujul lühema ja pikema aja jooksul kaitseväele ning sõjalisele riigikaitsele kaasa toob?

Kohe pärast seaduse jõustumist tuleb kaitseväel silmitsi seista kahe probleemiga. Esiteks, seaduses sätestatud tühise ja keelatud käsu määratlused võimaldavad soovi korral tõlgendada mis tahes käsku tühise või keelatuna. Tühisena on määratletud käsk, mille eesmärk on alandada käsusaaja või kolmanda isiku inimväärikust, ning sätestatud, et sellist käsku ei pea täitma.

Selle sätte koostajal on ilmselt olnud õilis eesmärk – vältida määrustikuväliseid suhteid kaitseväes. Kuid määrustikuvälised suhted ei ole Eesti kaitseväes viimase kümne aasta jooksul olnud märkimisväärseks probleemiks ning kui selliseid juhtumeid ongi aset leidnud, on need enamikus toimunud sama taseme kaitseväelaste vahel, kellel ei ole üksteise suhtes käsuvõimu.

Samal ajal on sõjalises väljaõppes ja sõjategevuses iseenesest palju sellist, mida võib tõlgendada inimväärikuse alandamisena. Selline määratlus annab alluvale võimaluse soovi korral lihtsalt käsutäitmisest keelduda.

Iga käsk on ohtlik

Uue seaduse kohaselt on keelatud käsk säärane käsk, mille täitmine on põhjendamatult ohtlik käsusaaja või teiste isikute elule, tervisele või varale. Lahinguolukorras on paraku pea iga käsk ohtlik käsusaajale või teistele isikutele, sealhulgas vastasele. Kust läheb siin põhjendatuse või põhjendamatuse piir, on pahatihti ülematel endilgi raske kindlaks määrata, rääkimata tsiviilkohtust, kes peab hiljem kaebusi lahendama ja otsuseid tegema.

Mul on raske öelda, mis on olnud selle sätte koostajal mõttes – võib-olla vältida sõjakuritegude sooritamist Eesti kaitseväelaste poolt –, kuid selline keelatud käsu formuleering muudab ülemate käsuvõimu iseenesest küsitavaks.

Kuidas saab ükski ülem edaspidi olla kindel, et alluvad ei tõlgenda tema käsku keelatud käsuna? Teatud juhtudel, kui selleks on aega ja võimalust, võib ta loomulikult oma käske alluvatega läbi arutada. Kuid sellist käitumist ei saa a priori ülemalt eeldada. Kaitsevägi muutub ju sel juhul soldatite saadikute nõukoguks.

Olen kindel, et enamik kaitseväelasi jääb ka edaspidi mõistlikuks ega kasuta uue seadusega sätestatut kurjasti. Aga piisab, kui vaid 1% neist haaraks pakutud võimalusest kinni. Sel juhul satuks kaitsevägi lõputute kohtuprotsesside jadasse, kus kõik pooled arvaksid, et just neil on õigus. Mis motiveeriks siis ülemaid, et nad kaheldavas olukorras julgeksid üldse käske anda?

Teine probleem, millega kaitsevägi kohe pärast uue seaduse rakendamist kokku põrkab, tuleneb kaitseväe muutmisest valitsusasutuseks. Praktikas tähendab see kaitseväe muutmist üheks asutuseks, millel on ühine eelarve ning ühisvara.

Probleemid raha ja varaga

Praegu vastutavad kaitseväe väeosade ja asutuste käsutuses oleva vara ja eelarve eest nende ülemad. Loomulikult pole praegune süsteem ideaalne, sest on olemas võimalus, et väeosa ülem ei kasuta talle usaldatud vahendeid sihipäraselt. Samal ajal on vastutus selgelt kindlaks määratud ning ülesanded seotud vahenditega.

Uus süsteem likvideerib need seosed. Sisuliselt muutub kaitsevägi majandamise mõttes kolhoosiks, kus väeosade ja asutuste ülemad pole enam peremehed. Mis peaks edaspidi motiveerima väeosa ülemat olema ratsionaalne ja säästlik või täitma väiksemate vahenditega rohkem ülesandeid? Samal ajal on kaitseväe ühiskatel liiga suur selleks, et kaitseväe juhataja võiks üksi suppi helpida ja ainuisikuliselt kogu kaitseväe raha ja vara eest vastutada.

Uus seadus põhjustab kaitseväele probleeme seoses eelarve ja varade haldamisega.

Kuid veelgi tõsisemad probleemid tulevad esile alles pikema aja möödudes. Kaitseminister Jaak Aaviksoo on väljendanud optimismi ministeeriumi ja peastaabi konstruktiivsete suhete üle. Paraku ei ole põhjust seda optimismi jagada, sest ennem saavad küll Saulustest Paulused kui praegustest kaitseministeeriumi tippametnikest esmase iseseisva kaitsevõime pooldajad. Samal päeval, kui ametisse astub uus minister, jätkavad nad vana kurssi esmase iseseisva kaitsevõime nõrgendamiseks ja kaitseväe tasalülitamiseks. Peastaabi likvideerimine ja kaitseministeeriumiga ühendamine muutub edaspidi vaid aja küsimuseks.

Kaitseväe juhtimise kohal ripub nüüdsest tegelikult kahe teraga mõõk. Kaitseväe juhataja allutamisega kaitseministrile tekivad nõrga ministri puhul kaitseministeeriumi tippametnikel senisest palju suuremad võimalused oma tahet kaitseväe juhatajale ja tema kaudu kogu kaitseväele peale suruda.

Teisest küljest on nüüdsest tugevale kaitseministrile loodud kõik võimalused ülejäänud riigist suuremat välja tegemata oma erakondlikku kaitsepoliitikat ellu viia. Kuid nii või teisiti, kaitseväe juhataja roll kaitseväe juhtimisel muutub marginaalseks.

Kuid kas sel ongi enam suuremat tähtsust, kui luure, vastuluure ja julgeolekukontrolli funktsioonide äralõikamisega muutub uue seaduse järgi kaitsevägi nagunii ajapikku võitlusvõimetuks? Isegi kui kümnele kaitseväeluurajale oleks mõistetud eluaegne vanglakaristus riigireetmise eest, ei oleks see kaitseväeluure sisulise likvideerimise piisav põhjus ega õigustus.

Kaitseministeeriumi tippametnikud võivad rõõmustada. Nad on saavutanud oma ammuse eesmärgi. Ka Reformierakonnal pole põhjust kurvastada, sest võitlusvõimetu nukuarmee loomine vastab nende ideoloogiale ja tegelikele püüdlustele. Kõige rohkem on aga põhjust rõõmus olla meie idanaabril – oleme ju ise astunud olulise sammu omaenda kaitseväe võitlusvõimetuks muutmise teel.

Kuid kaitseväel, rahval ega meie liitlastel pole nende seadusesätete üle rõõmustamiseks vähimatki põhjust.

Vabariigi president ja teised ametiisikud, kes kaitseväe korralduse seadust sellisel kujul soovisid, on viimasel ajal palju rääkinud moraalsest vastutusest. Mul jääb vaid küsida: kes kannab moraalset vastutust nende seadusesätete üle? Kes kannab moraalset vastutust kõigi tehtud ja tehtavate otsuste üle, mis nõrgendavad Eesti kaitsevõimet ning muudavad kaitseväe samm-sammult nukuarmeeks?