Täna avalikustatud ÜRO Eesti esindus uurimusest “Lapsed Eestis” tuleb välja, et tavapärasest suuremad ohud varitsevad Eesti lapsi juba imikueast peale. Lisaks haigustest põhjustatud surmale ähvardab Eesti beebit suur oht sattuda trauma ohvriks - 1998. aastal kaotasime 12 tervet imikut vigastuste ja mürgistuste tõttu, sest vanemad ei osanud last ümbritsevas keskkonnas ohte ette näha.

Õnnetusjuhtumitest sagedasim on laste surm uppumise tõttu, sel põhjusel kaotasime 1998. aastal 18 last.

Lapsed elavad vaeselt. Üle veerandi lastest on süvavaesed (sissetulek leibkonna liikme kohta alla 1060 krooni), rohkem kui pooli lapsi ähvardab vaesusrisk (netosissetulek pereliikme kohta on alla 1660 krooni). Mida rohkem on lapsi, seda suurem vaesusrisk - laps ise on oluline riskitegur leibkonna majandusliku olukorra halvenemiseks. Iga järgmise lapse sünniga pere majandusseis suure tõenäosusega halveneb. Kahe lapsega peredest 60 % on kas vaesed (neto sissetulek alla 1330 krooni ühe inimese kohta, süvavaesed või vaesusriski piiril. Kolme lapsega peredest juba 70%.

Vaesus avaldab laste arengule mõju. Kolmandik vanematest oli veendunud, et pere vaesuse tõttu jääb nende laste arengupotentsiaal täies mahus välja arendamata. Lisaks tähendab pere halb majanduslik olukord lapsele ohtu sattuda sotsiaalsesse isolatsiooni. Uurimus näitas, et vaeste perede lapsed tunnetavad õpetajate ja koolikaaslaste väiksemat soosingut ning vahel pole neil võimalik koolivälistes üritustes osaleda. Kõige selle tagajärjel nende laste enesehinnang alaneb: nad on vähem iseendaga rahul, vähem edukad ja õnnelikud

Murettekitav on ka laste haridustee. Kuigi seaduse järgi on kohustuslik minimaalselt põhiharidus, on põhiharidusest ilmajääjate arv suur. Umbes 20 000 noort on 15-18aastaselt õppimisest loobunud ja seega oluliselt ahendanud oma edasise toimetuleku võimalusi.

Kui pole haridust, on raske leida tööd. Mis siis imestada, et enam kui veerand (27%) kõigist töötada soovivatest (st mitteõppivatest) kuni 20aastastest noorukitest on töötud - see on vanuserühm, kus töötuse protsent on Eesti kõrgeim.

Üldse ei käi koolis üle 4000 8 kuni 14aastase lapse. Koolis ähvardab last oht sattuda kiusamise ohvriks (koolikiusamist on kogenud üle poole tavakooli õpilastest). Kodus ähvardab last oht sattuda vägivalla ohvriks (13-17aastastest tüdrukutest 55% ja poistest 32% tunneb kaitsetust lähedase inimese vägivaldsuse pärast.)

Ja pole mingi ime, kui keegi last ahistab või seksuaalselt ära kasutab: seksuaalset ahistamist on kogenud kolmandik 14-15aastastest tüdrukutest, noormeestest on kuni viiendik sattunud olukorda, mil neil on enda arvates tulnud tegemist teha seksuaalse ahistamisega. Poistest on 1,1% kinnitanud seksuaalse vägivalla kogemist ja tüdrukutest 5,7%

Kuna elu on raske, siis lapsed joovad. On teada, et jooma hakatakse järjest nooremana; selle sagedus tüdrukute hulgas kasvab kiiremini kui poiste hulgas. Sõltuvus areneb kiiresti, ravile tuleb järjest rohkem noori täiskasvanuid (20-23 a), kellel on aastatepikkune alkoholi tarvitamise staazh ja väljakujunenud sõltuvus.

Suitsetavad. Küsitluse perioodil väitis end suitsetavat neljandik eesti ja kolmandik vene koolide üheksanda klassi poistest ning viiendik eesti ja neljandik vene tüdrukutest. Tarvitavad narkootikume. Et kõige selle jaoks raha saada, varastavad. Riigi Politseiameti statistika näitab, et 1998. a pani 1779 alaealist toime 2264 kuritegu.

Ei oska ennast väärtustada, sest pole haridust ja teadmisi. 1997. aasta andmetel sünnitas 405 ja tegi abordi 718 tüdrukut vanuses 15-17 aastat. Abortide arv ületab olulisel määral sünnituste arvu, see viitab otseselt noorte vähesele seksuaalelu-alasele haritusele ja ühiskonnas levinud traditsioonile hoida soovimatud lapsed ära abordi abil.

“Kui täiskasvanul on valida, kas muretseda last või mitte, siis lapsel endal valikut, kas sündida või mitte, ei ole. Laps sünnib siia ilma oma arengupotentsiaaliga, oma soovide ja vajadustega. Ning kuni nad on lapsed, on neil endil vähe võimalusi oma elujärge parandada,” öeldakse uurimuses.

Mis meie lastest saab? Millised täiskasvanud neist kasvavad? Või on ÜRO oma globaalse murelikkusega üle pingutanud?