Igal asjal mitu otsa. Praktikud võivad füüsikat paremini õpetada kui ametlikud õpetajad.

No see praktika seisneb siis põhimõtteliselt katse-eksituse meetodil õpetamise käigus arenemisel, mis tähendab et see võib võtta mitmeid aastaid, ja kümneid õpilasi, enne kui saavutatakse arvestatav tase. Samuti oleneb see väga palju selle praktiseerija avatusest kogemustele ja tagasisidele - kui see kvalifitseerimata õpetaja on seisukohal, et tema teeb kõike õigesti, ja kehvades tulemustes on süüdi ainult õpilased, ei saa siin mingist õpetamise kvaliteedist juttu olla. Seda illustreerib ka artiklis toodud näide õpilaste tulemustest maakondlikel olümpiaadidel ja füüsikaeksami sooritajate arvust - hea õpetaja peab olema suuteline vähemalt mingilgi tasemel aine selgeks õpetada ka väga vähe asjast huvitatud õpilasele. Terve maakonna peale parim tulemus 7% olümpiaadil, mille maakondlik voor põhineb praktiliselt õpikumaterjalil, on ikka väga kehv näitaja. Loomulikult on tegu ka väga keerulise ainega, mille vastu võib paljudel keskkooliks juba põhimõtteline vastumeelsus tekkinud olla, kuid ega ainult sellega saa kõike põhjendada - raskeid aineid on teisigi, kuid kui tulemused neis nii täielikult allapoole arvestust ei jää, tuleks põhjuseid siiski otsida õpetamise ja õpetajate kvaliteedist.
See kõik võib teatud juhtudel kehtida ka õpetajaharidusega füüsikaõpetaja puhul, kuid ülikooli läbimiseks tuleb igal õpetajal siiski vajalikud teadmised füüsikast, õpetamise alustest ja nende ühendamisest omandada, ja seljuhul jääb asi ainult inimese enda suhtumise, mitte praktika meetodite juhusliku õnnestumise taha.
Kahjuks aga annab füüsikaeksami sooritanute arv, füüsika õpetamise tase, ja ka õppeaine ebapopulaarsus alust arvata, et ega neid kvalifitseeritud õpetajaid kuskilt massiliselt ka juurde tulema ei hakka. Eelkõige võiks pöörata tähelepanu koolides "kui-tahan-siis-õpin-kui-ei-taha-ei-õpi" mentaliteedi kaotamisele, ja selgitamisele, et ega puhtalt humanitaarteadmistega väga paljudel tulevikus midagi ette võtta pole. Kui see olukord muutub, võib ehk olukord õpetajate ja nende järelkasvuga ka paraneda, ja jutt teadmistepõhisusest ja kõrgtehnoloogilisest ühiskonnast võib hakata ka teoks saama.

Juba mitu aastat tagasi oli selline lugu meie koolis. Füüsikaõpetajatest oli puudus ja vahepeal "õpetas" seal keegi, kes ei osanud ühelegi küsimusele vastata ja klassi ees pidas loengut nii, et tema suust tuli sõna otses mõttes üks sõna iga poole minuti tagant - ehk siis mitte midagi aru ei saanud kokkuvõttes.

Eelarvelistel kohtadel õpetajaks õppivad üliõpilased peavad pärast lõopetamist viis aastat suunamise kaudu riiki teenima, või enda õpetamise kinni maksma.

Õppetöö katkestanud peavad riigile mahavisatud raha (nende õpetamisele kulunu) tagasi maksma.

Seda on lihtne korraldada, aga meil ainult virisetakse.

Seda ei ole lihtne korraldada. Keegi ei lähe siis enam füüsikat õppima. Juba praegu on füüsikasse raske tudengeid leida.
Ainuke vähegi töötav variant on rohkem maksta. 25 tuhat kätte ja siis võib edasi rääkida. Korralik füüsikaõpetaja on hoopis haruldasem olevus, kui näiteks notar või kohtunik.
Praegu võib öelda, et riik pole mitte si..agi olukorra parandamiseks teinud.

Kui süsteem ja piitsad on paigas, siis loomulikult ka präänikud.
Kui süsteemi pole, rääkimata piitsadest, siis peab präänik kahe suurusjärgu võrra suurem olema.

Huvitav, et alles nüüd "avastati" füüsikaõpetajate puudujääk. Inimesenena, kes kogu elu on haridusvallas töötanud, võin kinnitada, et see puudujääk kestab juba vähemalt 20 aastat, aga ükski võim ega valitsus pole koolidirektorite hädapalveid kuulda võtnud ega olukorra lahendamiseks midagi ette võtnud. Aga samasugune on ju olukord ka keemia, geograafia, poiste tööõpetuse, muusikaõpetuse ja veel mitme teisegi aine õpetajatega.Hädaldamise asemel tuleks viivitamatult tegutseda!

tuttav mullegi see seis, kus olin koolisisese (hea tasemega kool, isegi väga hea)füüsikaolümpiaadi auväärt kolmas koht ning linnaolümpiaadil suutsin ehk heal juhul 6-7 ülesandest ühe ära lahendada, aga pole ka selles lahenduskäigus kindel. juhtub ka heatasemelistes linnakoolides. kinnine ring, kuna noored füüsikat ei oska (loe: ei õpetata), siis puudub ka huvi selle aine edasiõppimise vastu, järelikult puudub ka järgmistel põlvedel õpetaja.