Esimene päev

Kuigi väidetavalt on inimesi prügisortimise vältimatust saabumisest teavitatud juba neli aastat, ei olda selleks valmis ei vaimus ega kehas. Räägitakse, et paljudel majadel ei olegi kõiki vajalikke konteinereid. Enamgi veel – kuhu peaksid inimesed oma kodus kõik need erinevad jäätmed viskama? Kas mahutama kraanikausi alla viis prügikasti? Või koguma kõik alguses ühte, seejärel täis prügikasti põrandale tühjaks kallama ja sortima? Praegu pragiseb ja koliseb külmkapi uks vastu paberkotti, mis on täidetud oma saatust ootavate pudelitega. Kraanikausi all (tüüpvastus küsimusele “Kus on prügikast?”, uuemal ajal “Kus on prügikastid?”) kogub kõike üleliigset vana truu kilekotistatud ämber. Surume ühe paberkoti sinna kõrvale – pakendite jaoks.

Teine päev

Esimene ohver – korgiga piimapakk. Lugesin, et enne kui pakend ära visata, tuleks see puhtaks pesta. Nagu vanasti taarat ära viies. Pudeliharjad jälle pesulapi kõrvale? Kas piimapakk tuleks nüüd ka ära pesta? Ja kork? Visata eraldi või keerata tagasi peale?

Peeter Eek täpsustab, et seadus kasutab pakendite äraviskamise puhul sõna “tühjad”, kuid tema arvates on elementaarne viisakus pakend ära loputada – tilk vett sisse ja loputa, mingit pesuvahendit pole vaja. Ta on välja arvutanud, et kui kuu jooksul kasutada selleks umbes viis liitrit vett (nii palju võtab WC-poti paak ühel loputuskorral), millega saab loputada nii palju, et hoia ja keela, siis läheks see maksma vaid umbes 15 senti. Kui pakend on loputatud, siis tuleks see kokku voltida ja kork peale panna.

Kolmas päev

Sooh! Nüüd on see siis käes – esimene suurem probleem. Õnnetuseks ei ole meie leibkond jõudnud ära tarbida ühte jogurtit ega ühte toorjuustu, sellal kui need veel süüa sündisid. Selge, et need on biolagunevad jäätmed, kuid nende ümber on pakendid. Kuhu peaksime rookima toidu nende seest? Kas vana hea solgiämber nurka “lõhnama”? Peeter Eek, aita!

“Selleks tohib kasutada kas paberpakendit (näiteks ajalehest tehtud) või biolagunevat kilekotti, mis maksab umbes poolteist krooni tükk,” on Eegil vastus varrukast võtta. Tallinnas võib biolagunevaid jäätmeid ära visata ka poes tavaliselt puuviljade jaoks mõeldud õhukeste kilekottidega, sest Tallinna prügilal on nii “spetsid” masinad, et leiavad kile üles.

Neljas päev

Pakendiasjandus sai meile üsna ruttu selgeks, aga täna külvab muret tühjapoolne hambapastatuub (seda ei saa ju täitsa tühjaks), mis seisab juba paar päeva vannitoas ja ootab, kuni omanikud tema tuleviku otsustavad. Seda ei saa ju puhtaks pesta, aga kas niimoodi tohib seda pakendite hulka visata? Ja kuidas on kreemide ning muu tuubistatud kosmeetikaga? Ja veel hullem – mida teha kodukeemia pakenditega? Kas Torusiili pudeli pesemisest piisab, et seda pakendite konteinerisse visata?

Peeter Eek ütleb, et tuubide (sealhulgas ka toitu sisaldavate tuubide) pesemise nõudmine oleks liiast, piisab, kui neist viimane välja pigistada ja need siis teiste pakendite sekka visata. Kui Torusiilis on veel tilk sees, siis loputa see veega ära.

Viies päev

Oh seda õnne! Kirjakasti on saabunud väike pakike. Õnn on üürike – helepruuni ümbriku sees on mullikile. Kas mullikilega ümbrik sobib papi ja paberi sekka või peaks selle ära lõhkuma ja viskama kile eraldi olmejäätmete hulka? Aga mida teha teiste kiletatud papptoodete, näiteks papptaldrikutega?

“See on pakend,” ütleb Peeter Eek rangelt. Ja tunnistab, et pakendi mõiste on tegelikult väga segane. Näiteks peab üks Euroopa direktiiv pakendiks ka papptaldrikuid ja -topse, aga mitte ühekordselt kasutatavaid nuge ja kahvleid. “Pakend on see, mis sisaldab endas mingit toodet, tuleb ostes tootega kaasa,” lihtsustab ta asja ja viitab kiirtoidukohtadele, kust saab toitu taldrikul kaasa osta.

Kuues päev

Kas pole tore, kui sõbrad tulevad külla ja jätavad lahkudes endast maha hulga sortimata prügi ning täidavad aja enne lahkumist aasimisega teemal: kuhu visata kasutatud kondoomid, mis sisaldavad biolagunevat jäädet, aga samas ise seda ei ole?

See küsimus ajab Peeter Eegi muigama. Kondoomid on inimese aastas toodetava 300 kilo prügi juures tühine, tühine ja veel kord tühine hulk. Kasutatud kondoom, muide, läheb olmejäätmete hulka.

Seitsmes päev

On teatavasti püha. Isegi jumal puhkas sel päeval. Prügi ei teki.

Kokkuvõte

•• Kõiki piiranguid, reegleid ja väidetavaid trahve silmas pidades on eksperimenti korraldavas, s.t jäätmeid sortivas majapidamises lõpptulemus see, et prügi seisab tükk aega kuskil mujal kui prügikastis, sest kuidagi ei suuda otsustada, kuhu see käima peaks. Ning mis siis kõik juhtuda võib, kui see valesse kohta visata (noh, näiteks mõni sobimatu pakend pakendiprügisse)! Pärast paari päeva lendab see ikkagi olmejäätmete prügikasti, sest trahvidest räägitakse viimasel ajal seda, et neid ei tohi teha. Ja kui prügi hakkab majapidamist vallutama, siis ei jää muud üle, kui ise prügikasti peitu pugeda. Miks siis ikkagi inimene prügi sortima peaks? Mis peaks meid seda tegema meelitama, kui ökoloogiline jalajälg meile juhtumisi korda ei peaks minema?

•• Peeter Eek kinnitab, et jäätmevedaja saab halvemal juhul prügi lihtsalt ära viimata jätta, aga trahvida mitte. “See oleks sama, kui taksojuht hakkaks teile trahvi kirjutama,” tõmbab ta paralleeli. Küll aga saab trahvida munitsipaalpolitsei või keskkonnainspektsiooni inspektor.

•• Mullu kirjutati jäätmetega seotud trahve välja paraku 20 korda vähem kui parkimistrahve. Eegi sõnul näitab see omamoodi ka prioriteete. Kuid ta usub, et küllap asi muutub ning tasahilju hakatakse sortimist ka inspekteerima.

•• Tegelikult teeb inimeste negatiivne suhtumine, tagurpidi mõtlemine ja kasu tagaajamine Peeter Eegile natuke nalja. “Mis boonust tahetakse normaalse käitumise eest?” küsib Eek.

P. S. Kui keegi tahab nüüd mulle prügi sortimata jätmise eest trahvi teha, siis pole mõtet vaevuda — ma ei ela seal, kus rahvastikuregister näitab.