Paavst Johannes Paulus II 80aastane. Kes on järgmine?
Põhimõtteliselt spekuleerivad kõik vaatlejad julgelt mõttega, et uus paavst ei tohi olla liiga noor, liiga liberaalne, ülemäära reaktsiooniline ning ta võiks olla itaallane. Paavsti tagasiastumise või mittetagasiastumise vaidlustes on kleerikute enestegi seas tekkinud rindejoon, mis jagab kõrget vaimulikud kaheks. Nii näiteks shokeeris Saksa piiskoppide konverentsi juht, Mainzi peapiiskop Karl Lehmann juba eelmise aasta lõpul avalikkust teatega, et paavst peab tervislikel põhjustel tagasi astuma. Temale sekundeeris paavsti soosik ja Vatikani kuuria lemmiklaps, Pariisi peapiiskop Jean Lustiger, tekitades sellega ðoki terves Vatikanis.
Ometigi ei ole reegleid kirikuajaloos, kuidas üks kirikujuht peaks tagasi astuma. Küll on erinevaid kiriklikke dekreete antipaavstide osas, kuna taoliste kaasustega on kirik pidanud mitmeid kordi maadlema. Meenutagem siin vaid Avignoni vangipõlve. Kiriku kanoonilised seadused sätestavad taolist juhtumit vaid lühidalt lausega, et kui paavst peaks tahtma tagasi astuda, siis lähtub see otsus tema enda vabast tahtest. Vaba tahte õpetus on rooma-katoliku kirikus üks põhiline vundament, millelt lähtuvad mitmed moraaliteoloogilised kaasused. Reeglina võib ka dementne paavst jääda oma ametisse. Jesuiit Thomas Reese on kirjutanud oma teoses "Vatikani südames", et on teada piisavalt juhtumeid, kus nõrgamõistusliku paavsti valitsuskepp elik sau on suletud paavsti eest luku taha. Sauata paavstil pole aga õigus rääkida kogu kiriku nimel. Reeglina valitseti kirikut taolistel juhtudel kollegiaalselt ja sugugi mitte halvasti. Harvad polnud ka nõrgamõistusliku paavsti mürgitamised. Aga need ajad on tänaseks möödas kui elegantselt likvideeriti tülikad isikud paari tilga tsüaniidi või oopiumi üledoosiga. Vatikanis on spekuleeritud täna järglaste osas mitmete nimedega, kuid favoriitidest pole veel selget ülevaadet. Kuid vaadelgem neid koos. Reeglina sõltuvad favoriitide ðansid kindlatest kiriklikest survegruppidest kes on ühe või teise kandidaadi taga. Nimetada saab liberaale, konservatiive, spiritualiste... Sõltub sellest kas aeg vajab kuuria reformijat või reisimeest (paar aastat tagasi oli kuulda nalja, et Johnny Walkeri viskireklaami copywriterid tahtsid ühe reklaamiklipina kujutada traditsioonilise viskiembleemi taustal kõndima Johannes Paulust).
Vaadelgem fakte: 101st alla 80aastasest kardinalist on 17 itaallased; on teada, et üldiselt pressitakse itaallase poolt ja lõplikud diilid on veel tegemata; suuremad kardinalide meeskonnad tulevad Brasiiliast ja USA-st. 27 miljoni katoliiklasega Saksamaa peale tuleb aga ainult 5 kardinali. 15 aasta jooksul pole paavst nimetanud ühtegi sakslasest kardinali ja siin spekuleeritakse paavsti erapoolikust põhjendada püüdes nii Teise maailmasõja kui ka ajaloolise Saksa-Rooma Püha Keisririigi aegsete alandustega. Sakslased on kuurias tuntud liberaalid ning seega neid omamoodi peljatakse.
Kardinal Ratzinger oleks ehk ainuke tõsiseltvõetav sakslane, aga ta on ka praktiliselt poole oma elust veetnud Vatikanis, teenides nii riigisekretäri kui ka Püha Usudoktriini kongregatsiooni juhina (Congregatio pro Doctrina Fidei). Ta on vaadetelt tuntud kui konservatiivne ortodoks ja ega usudoktriini kongregatsiooni juht, kes valvab usu puhtuse eest ja võitleb eksiõpetustega, saagi olla eriti liberaalne isik. Ratzinger ise aga, kes on hetkel juba 73 aastane, arvab ise et on kandidaadiks olemise jaoks aga liiga vana. Teadagi - 80 on piiriks, millest vanemat paavsti ei valita.
Kõige vähem on shansse reaalselt valitud saada kolmandatest riikidest pärit kandidaatidel. Spekuleeritud on nigeerlasest kardinali Francis Arinze nimega, kuid Ilmutusraamatulik eelarvamus, kus maailmalõpu sündmusi ilmestatakse ka mustanahalise kirikujuhiga, ei lase nimetatud kandidaadil ületada kriitilist piiri. Ometigi on tema plussidena üles loetud tema olulist panust islami ja kristliku maailma dialoogi tekitamisesse. Oma eripära tunnetades saab ka Arinzet vaadelda enam doktrinaalse kirikujuhina kes ei tihka omapäratseda.
Ladina Ameerika, kus on 19 kardinali, on tõsisemalt võetavamad ehk kolm - brasiillane Lucas Moreira Neves, Mehhikos Norberto Rivera Carera ja Kolumbiast Dario Castrillou Hoyos. Neves on kuuria poolt ehk kõige rohkem armastatud ja ta on juhtinud ka Rooma Piiskoppide Kolleegiumit, kuid mitmed segadused kohtadel on õõnestanud tugevasti tema jalgealust. Samuti on ta tuntud kui edukas "raha väljataguja" rikkamatelt riikidelt, mistõttu nii mõnedki vaatavad tema peale viltu. Mehhiklane Carrera on Saksamaa järgi ühe suurima 20 miljonilise diotsöösi juht ning oma rahva seas väga populaarne. Kuid ometigi on ta liiga noor - 57 aastane (Johannes-Paulus oli 58 kui ta valiti). Kardinalid aga kardavad "noort" paavsti sest see suudab oma pika valitsemisajal kuuriat liiga palju oma näo järgi vormida ning ei anna ðansse teistele kiiresti vananevatele kardinalidele istuda Peetruse aujärjele. Kolumbialane aga kes sobiks vanuse poolest, oh häda, pärineb narkolinnast Medellinist ja tema võimalikku seotust narkokartelliga on talle ette heitnud ka prantsuse ajakirjandus, väites, et ta peseb narkoparunite raha.
Süüdistused pole kunagi leidnud kinnitust, kuid plekk tema purpursel rüül on vaatajate silmis visa kaduma. Ka tema on suhteliselt arhailine doktrinäär - needes kõrvuti Marxi ja Freudiga ka Kanti ja Rousseaud, on ta enda vastu ässitanud haritumad ülikooliinimesed.
Teist tiiba ehk liberaale vaadeldes peame ma tähelepanu suunama Euroopasse. Tõsisemad kandidaadid selles tiivas on Bordeaux peapiiskop kardinal Pierre Eyt, Pariisi kardinal Lustiger, Brüsseli ülemkarjane kardinal Godfried Danneels, Viinist kardinal Schönbrunn. Progressiivsemad eurooplased võivad kokkulepeteni kindla kandidaadi osas jõuda ehk lääne-ameeriklastega kui ortodoksid neid enne kuuriasiseste diilidega käpuli ei suru.
Kolmas grupp ehk itaallased on omaette vaatlemist vääriv seltskond. Siin on kaks favoriiti - n.ö. Vatikani "välisminister" kardinal Angelo Sodano, kes teab nii kirikust kui ka kuuriast kõike kuni kardinalide pisikeste salapatukesteni välja ning Camillo Ruini, Rooma Generaalvikaar, piiskoppide kolleegiumi esimees ja igati austustäratav kandidaat. Neile sekundeerivad veel kaks - Dionigi Tettamanzi, ilmikprelatuuri Opus Dei usaldusmees kuurias, rahamaailma lemmik, kuid kes just tänu oma liigsele "maisusele" on mitmetele prelaatidele vastukarva. On liikvel isegi pilkelugu - Opus Dei, qui tollis peccunia mundi, dona nobis partem (Opus Dei, kes sa kannad kogu maailma vara, anna osa meile) mis on käänand kuulsast palvest: Agnus Dei, qui tollis peccata mundi, dona nobis pacem (Jumala Tall kes sa kannad maailma patud, anna meile oma rahu). Ka Milaano peapiiskop Carlo Maria Martini on nimi, kellega piisavalt þonglööritud. Ta on üks liberaalsemaid itaallasi, rääkides palju demokraatiast ja kiriku kaasajastamisest. Ta võib arvestada spekulatsioonide kohaselt isegi kuni 40 poolthäälega.
On veel üks sündmus, mida kirikupoliitikud hoolega silmas peavad -see on juunikuine uute kardinalide nimetamine paavsti poolt. Kanoonilise seaduse kohaselt võib valijaid olla kuni 120, hetkel 101. Puuduvad kardinalid võivad saada nimetatud isikuist, kes sobivad hetkel ametis olevale paavstile ja kuuriale. Nende kardinalide tulemisega valijameeste sekka kinnitatakse ehk kuuriale sobilik poliitiline joon. See joon on eelkõige omatud positsioonide säilitamine, mitte liigne kaasajooksmine "aja vaimuga", sest II Vatikani kirikukogu tagajärgedest, kriisidest ja katastroofidest pole seni veel hakatud avalikult statistikat kaasates rääkima. Palju inimesi lahkus kirikust, kleerusest ja ordudest, tagasilöögid eetilisel pinnal, minnalaskmine ja käegalöömine. See on hind, mida II Vatikani kirikukogu pidi maksma "aja vaimus" toimimise ja kompromisside eest.
Kui rääkida veel paavstivalimise protokollilistest protseduurist , siis endiselt toimub see Sixtuse kabelis, kuid selle erinevusega, et kui vanasti müüriti kardinalid kabelisse kinni ja nad ei saanud ennem sealt välja, kui uus valitud, siis täna on Vatikani parki sisse seatud mugav hotell Casa di Santa Maria. Endiselt kehtib aga nõue, et valimiste õnnestumise puhul lastakse kabeli aknast välja paksu valget suitsu, mille peale Püha Peetruse väljakule kogunenud inimesed hüüavad: Habemus Papam!
Vältides hinnanguid eeldan, et haritud delfilane saab üle kiusatusest pasunasse panna ja analüüsib mida on see "kardinalide kirik" suutnud pakkuda maailmale, et ta veel siiani välja pole surnud. Vaidlus pappide ja kiriku kasulikkuse üle on ajaloo käiku ja kiriku suurust arvestades mõttetu. Fakt üle miljardi katoliiklase olemasolust muudab naeruväärseks kemplemise teemadel "tuli ja mõõk" või "lollid papid".
Respekti mu härrad ja daamid, respekti.
