On muidugi hea, et praegu üsna väikese mõjuvõimuga ametiühinguid ellu püütakse äratada, sest Eesti ühiskonnas ei ole tööandjate-töövõtjate vahel sugugi veel täit tasakaalu. Missugune on aga niisuguse võimulaienduse hind?

Pärnitsa idee lööks justkui mitu kärbest ühe hoobiga: töötajate õigused saaksid paremini kaitstud ja osalusdemokraatia põhimõttel kokku pandud nõukogud aitaksid kaasa ettevõtte arengule. Paraneksid töötulemused ja firma edukus kasvaks. Lisaks veel üks, kõigi jaoks sugugi mitte väheoluline fakt: sarnane süsteem töötavat ka Euroopa Liidus.

Äripäev pärib aga õigusega: kuidas saab õmbleja aidata investeerimisotsuste tegemisel? Pärnitsa idee tekitab, nagu Äripäev järeldab, sisuliselt uue huvigrupi. Need oleksid nn. “valgekraelised töölised,” kelle töö oleks esindada töötajaid.

Ei saa jätta mainimata ka uute “valgekraeliste” korruptsioonitundlikku ametikohta ning korrumpeerunud ametiühingutegelaste leidmiseks ei ole tarvis näiteid kaua otsida.

Mis juhtuks Eesti majanduses kui töötajad ettevõtete juhtimisel sõnaõiguse saaksid ja kas osalusdemokraatia rakendamine niisugusel puhul oleks samm edasi või tagasi?