Kas probleem on homoks olemine? Kas probleemiks on homod? Kas probleemiks on homodesse suhtumine või on küsimus selles, kuidas nendega käituda ja hakkama saada? Või on küsimus hoopis selles, et see on uus asi ja see, et niisamuti nagu huvitab eestlasi tulevik, huvitab eestlasi ka homotemaatika?

Ajalukku vaadates on homod olnud maailmas olemas aegade algusest. Tänaseni pole keegi suutnud leida tõde, miks on üks homo ja teine hetero. See lihtsalt on nii. See, et inimmõistus sellest aru ei saa, mis loodus on ette kirjutanud, ei tee homosid olematuks.

Inimesed ei mõista loodusest veel palju asju – me ei tea tänaseni, miks vaalad rändavad, miks on huntide perekonnas olemas nii ämmaemand kui ka lapsehoidjad või mis on merelainete tekke põhjus. Teadmatus ei tee aga ühtegi asjaolu olematuks. Nii samuti nagu on iga merelaine erinev, on ka iga isiksus erinev. Ja see, et osa inimesi eelistab lõõgastumas käia Angelis, ei tee neid olematuks.

Delfi kommentaatorite seas on mitmeid kommentaare, et geid ohustavad meie iivet ja eestluse jätkumist. No kuulge, kust need homod siis tulevad. Minul on ka ema ja isa ning uskuge – nad on heterod. Seega väidan, et homoseksualismi levitajad saavad olla ainult heterosuhted.

Kas me peaksime keelustama suguaktid ka heterode vahel, et probleemi lahendada? Vaevalt, et keegi heterodest vastaks, et ta on nõus seksist loobuma, et vältida homode teket või vaevalt, et mõni ema oleks nõus tegema aborti, kui ta saaks teada, et tulevane laps on homo.

Seega on igasugused etteheited teemal miks keegi homo on, kahetsusväärselt küündimatud ega aita kaasa sellele, et keegi saaks või peaks oma seksuaalset orientatsiooni muutma.

On ka levinud teine arusaam, et võta aspiriini või loe Piiblit. Need arusaamad liigitaksin ma aga harimatuse alla. Homoseksuaalsus ei ole haigus, mida saab ravida. Ei aita ka Jumala sõna seksuaalse orientatsiooni muutmisel. Inimene võib küll Piiblit lugeda ja hoiduda nn kirikuisade poolt tituleeritud pattude tegemisest, kuid inimese sisu sellest ei muutu.

On ka kolmas arusaam, mille järgi homod ühtlustatakse pedofiiliaga. See on veel suurem harimatuse ilming kui eelmine väide. Need, kes ei tee vahet kahel erineval sõnal ja nende sisul, on ilmselt kas alles ise lapsed, kes õppinud arvutil just äsja toksima ja väljendavad oma harimatust avalikult, või lihtsalt kahe väga sarnase sõna tähendust mittetundva isikuga, kes tegelikkuses võib-olla ei saa ise ka aru, mida ta öelda tahab.

Ütelda aga meeldib neile mõlemale, olenemata sellest, kas tegemist on homofoobse skinheadi või oma labasust ja harimatust väljendada sooviva isikuga. Sisu aga paraku kumbki ei mõista.

Kõigi eelpool öeldu tulemusena olemegi tänaseks jõudnud olukorda, et kui me ei mõista ega saa aru, kuidas mingeid asju lahendada, niisamuti ei oska me õpetada, kuidas nende probleemidega toime tulla, siis on kõige lihtsam viis asi ära keelata.

Just erinevate keeldude kehtestamine näib olevat viimaste aegade trend. Keelame ära suitsetamise, vähendame keeluga sõidukiirust Lauluväljaku mäel, keelame avalikus kohas alkoholi tarbimise, keelame mõne skandaalse filmi näitamise, keelame homoparaadi – keelustame, keelustame. Kui keegi sel teemal sõna ei võta, siis varsti võiks me kogeda ka avalikus kohas söömise ja hingamise keeldu.

Asju ei lahenda keelududega, vaid probleemi tõstatamisega, asjadest rääkimise, selgitamise, ja sellega tegelemise teel. Minu arvates on keelamine probleemi nn sümptomaatiline ravi. See oleks sama hea, kui arsti juurde minnes saada valutavale südamele leevendavat valuvaigistit. Juba mõne päeva pärast oleksite te sunnitud arsti juurde tagasi minema.

Paraku on ka homoparaadi keelamine võrreldav sama näitega. Väidan, et homode eitamine ei tee neid olematuks ja homod jäävad ka edaspidi meie ühiskonnas eksisteerima.

Seega on mul üleskutse meenutades oma emakeele õpetaja sõnu: „Olge rohkem sallivad ja tolerantsed, ärge olge kurjad ja vihkajad võõraste asjade või inimeste suhtes, kellest te midagi ei tea.“