Seda hoolimata sellest, et teadusuuringud kinnitavad üheselt: kehvemates oludes kasvanud noored ei ole vähem võimekad paremates tingimustes kasvanud eakaaslastest. Statistikaameti värske sotsiaaluuring viitab ometi, et vaesematest peredest pärit noored, kelle vanematel pole tihti õnnestunud hariduses väga kaugele jõuda, teevad haridusteel valikuid, mis viivad ka neid madalama hariduseni. Ning sealt omakorda ka vähem prestiižse töö ja madalama palgani.

Eesti haridussüsteemis tuleb noortel teha kaks olulist valikut, mis määravad suures osas selle, millise haridustasemega nad lahkuvad koolist ja kui edukad on nad hiljem tööturul. Neist valikutest esimese aeg jõuab kätte pärast põhikooli lõpetamist. Kui üheksanda klassi tunnistus on taskus, saab noor valida kolme võimaluse vahel: kas jätkata haridusteed gümnaasiumis, minna kutsekeskkooli ametit õppima või koolist üldse lahkuda. Edaspidises elus on suurimad võimalused just neil, kes on otsustanud gümnaasiumihariduse kasuks. Ehkki kutsekoolist ülikooli siirdumisel formaalseid takistusi pole, jätkavad haridusteed kõrgkoolis vaid vähesed kutsekeskkooli lõpetajad. Need noored, kes on valinud gümnaasiumihariduse, seisavad kolme aasta pärast järgmise valiku ees: kas õppida edasi kõrgkoolis, kutsekeskkoolis või minna tööle.

Jõukas pere, edukam laps?

Teoreetiliselt sõltuvad valikud õpilase võimekusest. Pilk statistikale näitab, et noorte haridustee on seotud nii vanemate sissetuleku kui ka haridusega. Kehtib seaduspära: mida suurem on pere sissetulek, seda tõenäolisem on, et lapsed otsustavad gümnaasiumihariduse kasuks.

Kui leibkonna sissetuleku järgi vaeseima viiendiku hulgast pärit noortest jätkas aastatel 2000–2004 haridusteed gümnaasiumis vaid kaks kolmandikku, siis rikkaima viiendiku seas tegi seda 87%.

Samamoodi sõltub noore edasiõppimine vanemate haridustasemest. Nendest põhikooli lõpetajatest, kelle vanematest vähemalt ühel oli kõrgharidus, läks gümnaasiumi 82%, samal ajal nende eakaaslastest, kelle vanematel oli vaid põhiharidus, tegi selle valiku 63%. Noortest, kelle mõlemal vanemal oli  põhiharidus, piirdus põhiharidusega 16%, samal ajal kui kõrgharidusega vanemate lastest tegi seda vaid kolm protsenti.

Samasugune pilt avaneb ka kolme gümnaasiumiaasta järel. Noortest, kelle leibkonnas tuli varases teismeeas vähemalt mõnikord ette majanduslikke raskusi, läks pärast gümnaasiumi lõpetamist kõrgharidust omandama 57%, samal ajal kui noortest, kelle leibkonnas majanduslikke raskusi ei olnud, astus kõrgkooli 67%. Pilt on eriti kontrastne, kui vaadata vanemate elukutset. Kui kõrgemate valgekraede (juhid ja tippspetsialistid) lastest läheb kõrgkooli 76%, siis noortest, kelle mõlemad vanemad on töölised, vaid 49%. Samal ajal on tööliste lastel kaks korda suurem tõenäosus pärast 12. klassi lõpetamist mitte edasi õppida: nad ei hakka omandama ei kõrg- ega kutsekeskharidust.

Hariduslikku ebavõrdsust on kõigis arenenud riikides. Samas on Rootsi ainus riik, kus see on viimasel kümnendil oluliselt vähenenud. Teadlased on Rootsi haridussüsteemi puhul välja toonud kõrge ühtlustatuse taseme – noorte hariduse kvaliteet ei sõltu sellest, millises piirkonnas ja millises koolis nad õpivad. Rootsis on vanematel küll õigus lapsele kool valida, kuid koolid ei saa endale õpilasi valida.

Kuigi ka Eesti haridussüsteem on standardiseeritud – kõik õpilased õpivad sama õppekava järgi ja nende õpetamiseks ette nähtud raha ei sõltu kohaliku omavalitsuse rikkusest –, näitavad riigieksamite tulemused, et õpilaste teadmiste tase erineb nii üheksanda kui ka 12. klassi lõpetamisel kooliti oluliselt. Nii oli teeninduspiirkonnata koolides (peamiselt nn eliitkoolides) 2006. aastal gümnaasiumi riigieksamite keskmine tulemus 71 punkti, samal ajal kui valla- ja väikelinnakoolides oli see 58 punkti. Riigieksamite tulemused on otseses seoses kõrgkooli astumise võimalustega.

Vanemaid ei saa valida

Teeninduspiirkonnata kooli õppima asumine ei ole kõigile lihtne. Näiteks eeldab see maalastelt ja nende vanematelt palju suuremat motivatsiooni ja kulutusi kui Tallinnas elavatelt leibkondadelt. Raha võib saada takistuseks ka kõrghariduse puhul. Kõige ilmsem on siinkohal muidugi riigieelarveväline ehk tasuline õpe kõrgkoolides. Kuid ka riigieelarvelisel õppekohal õppimiseks tuleb tihti kodukohast ära kolida, mis tähendab omakorda täiendavaid elamiskulusid. Õppelaenust ja õppetoetusest ei pruugi just vaesemate noorte puhul kõigi kulude katmiseks piisata.

Noorte ja nende vanemate hariduse vahel ilmnev seos näitab, et asi ei ole siiski ainult rahalistes võimalustes. On tõe-

näoline, et kõrgema haridusega vanemad motiveerivad oma lapsi enam, on neile suuremaks eeskujuks, aitavad lapsi rohkem kodutöödes ja annavad nõu haridusvalikute tegemisel. Samuti võib kodu intellektuaalsem keskkond aidata areneda laste vaimsetel võimetel, mis lubavad koolis edu saavutada.

Kuigi hariduses ei ole ebavõrdsus sugugi nii ilmne kui näiteks sissetuleku puhul, on see ühiskonna seisukohalt sama oluline. Lapsed ei vali, millisesse peresse nad sünnivad, ja seega ei tohiks nende haridusvõimalused olla seotud sellega, kes on nende vanemad. Lisaks sotsiaalse õigluse põhimõttele ei lähe hariduslik ebavõrdsus hästi kokku riigi majandusliku efektiivsusega, sest kõigi ühiskonnaliikmete potentsiaali ei kasutata täielikult ära.