Inglismaal Wrighti saarelt pärit Stephen Greenwood keedab eestlasest abikaasaga Saaremaal ökoseepi.
Tema sõnul on seebi lõikamine sama rutiinne töö nagu kartulikeetmine. Foto: Maila Reimand

Ega Kuressaarest 18 kilomeetri kaugusele Kuke külla igaüks naljalt ei satu. Vaid teadja ja kindla eesmärgiga inimene võtab ette sõidu mööda tolmust ja auklikku külavaheteed, et minna uudistama GoodKaarma talu seebitegu. Selles talus on oma uue kodu leidnud kaks saarlast: Saaremaalt pärit Ea Velsvebel Greenwood ja Lõuna-Inglismaal Wighti saarel sündinud Stephen Greenwood.

Luksuslikule seebile eksootiline nimi
Nii Ea kui Stephen on ökoloogilise mõtlemisviisiga, mis ajendaski neid ostma vana talumaja ja hakata seal ökoseepi valmistama. “Seebi valmistamine on talutööstuseks sobiv ala, mis ei vaja suurt masinaparki,” kinnitab Ea.

Enne kui Ea esimese seebiteoga algust tegi, eelnes üheksa kuu pikkune eeltöö. Ea sõnul on ta iseõppija, kes pani seebitegemise retsepti ise kokku ja leidis katsetamiste teel õige tehnoloogia.

Kõigepealt keetis Ea seepi õues, siis kolis endisesse rehetuppa, mille ühes toas on riiulitel ja laudadel kõikvõimalikud potsikud seebi keetmiseks vajalike ainetega. Laual rivis on lahtilõikamata seep, juures eksootilised nimed, mis annavad aimu, et tegu on ikkagi luksuskaubaga. Mõni seep lõhnab tugevasti idamaiselt, värvus varieerub heledast toonist kuni tõrvaseebi mustani.

Nimede panek olevat Stepheni ülesanne ja nii on seebid näiteks nimeks saanud Taara, kadakane Kaali, erutav Kaarma Sutra, tädi Roosiline Je t’aime, Tiibeti jumalanna auks nimetatud Dance of the Dakini. Trükikoda Triip tegi seepidele sellise pakendi, mis toodetud taaskasutusele võetud paberist. Pakendi värvid lagunevad looduses ega ole kahjulikud. Stiilselt pakitud seebid jõuavad müüki lisaks Eestimaale ka Iirimaal, Inglismaal, Šotimaal, Soomes ja Rootsis.

Mida kauem seisab, seda paremaks läheb
Teises toakeses on laud, kus Stephen veel pehme seebi õigesse mõõtu lõikab ja riiulid, kus seep vähemalt neli nädalat kuivab. Mida kauem seep seisab, seda kõvemaks see läheb ja peab ka pesemisel kauem vastu. Ea sõnul peaks ta seebiteo ette võtma iga päev, et aga nende kodu on avatud ka külastajaile, siis jääb pott vahel tulele panemata. Külmprotsessi teel valmib ühes kuus 5000-6000 seebitükki. Seebikeetmisest rääkides läheb Ea hoogu. Kuulajateks Tallinnast ning Kuressaarest tulnud külastajad, annab ta ülevaate, kuidas tänapäeval seebitegu käib. Enne seda aga märgib, et just vanemaealisi külalisi teeb seebivabrikusse tulek nostalgiliseks – vanasti tehti
paljudes maakodudes ju ise seepi.

Kui vanasti valmistati seepi sea- või hülgerasvast, siis tänapäeval käib seebitegu veidi teisiti. Ea kaalub potti. Tunnikese jahtuva seebikivisegul jaoks kaalub perenaine kuus erinevat rasva ja õli. Kõigepealt läheb potti mesilasvaha, seejärel kakaovõi, siis oliivi- ja päevalilleõli ning viimasena palmi- ja kookospähklirasv. Siis üht-teist huvitava tekstuuri tarvis, näiteks nisukliisid, kadakamarju, astelpaju. Ainsad seepi lisatavad Eestist pärit mahetooted ongi maitsetaimed, mesilasvaha ja külmpressitud linaseemneõli, kõik muu saabub saksa ja inglise kokkuostjatelt. Võiks ka vähema hulga baasõlidega hakkama saada, kuid ökoseebid peavad olema eksklusiivsed ja head, et oma keha aeg-ajalt millegi tõeliselt mõnusaga hellitada. Koos potipesu ja ainete kaalumisega kulub ühele seebiteole poolteist tundi. Siis peab seep kaks päeva vormis laaagerdama, enne kui Stephen suurest pätsist parajad, 80 grammi kaaluvad viilud lõikab. Stephen tunnistab, et see on üsna rutiinne töö nagu kartulikoorimine. Kuid samas on hea oma mõtteid mõlgutada.

Spaad tellivad eriseepi
Alustades oli erinevaid seepe kaheksa. Külastajad pärisid, siis Ealt, kas seepide valik suureneb. Nüüd on valikus 14 erinevat seepi ja külastajad on hädas, sest ei oska meelpärasemat välja valida. Nii soomlaste kui eestlaste seas on populaarseks osutunud Taara ja Kaali, nahaprobleemide puhul on tunnustust võitnud tõrvaseep. Ja just tõrvaseebi lõhn pidavat külastajad nostalgiliseks tegema.

Kuigi seebivalik tundub olevat piisav, mõlgutab Ea juba mõtteid uute seepide valmistamiseks. Külastajad on küsinud täiesti lõhnatut ja beebide jaoks sobivat seepi. Üha rohkem spaasid nii Saaremaal kui mandril on tellinud oma seebi perefirmast.

Ega seebitegu pole perefirma ainus tegevus. Juba eelmisel aastal avasid Ea ja Stephen oma kodu külastajaile, selleks puhuks sai püsti isegi puidust varikatus, mille all roomattidest baarilett ja lauad-toolid, kus oodatud külalised saavad jalga puhata ning keelekastet võtta.
Eelmisel aastal oli Ea arvestust mööda külastajaid vähemalt 2000, tänavu on mõne nädalaga käinud GoodKaarma talus juba 300 inimest. Ea on külastajaist vaimustuses ja kinnitab, et eelmisel aastal sattusid tema õuele vaid ääretult toredad inimesed, kes teadsid, kuhu tulevad. Sest GoodKaarma talus peatub aeg, külastajaid varitseb nostalgia ja lisaks kaasaostetud luksusseebile on südames rõõm hakkaja pere pärast.

Toetus annab alustajale kindlustunde
**GoodKaarma sai Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt 158 000 krooni suuruse stardiabi 2005. aastal.
**EAS-le esitatud taotlusvorm koosnes detailsest äriplaanist järgmiseks viieks aastaks, samuti finantsprognoosist kolmeks aastaks.
**Perefirma taotles alustava ettevõtte kasvutoetust, et renoveerida tootmisruumid, mis võimaldaks suurendada ökoseepide tootmisvõimsust.
**Projekt algas septembris 2005 ja lõppes plaanipäraselt jaanuaris 2006.
**“Kasvutoetuseta oleks ökoseepide valmistamine lihtsalt edasi lükkunud,” tunnistas Ea Greenwood.
**Lisaks ökoseepidele saab talus olevast kingipoest kaasa osta huvitavat kunsti ja käsitööd.
**Suvel ja sügisel toimuvad seebivalmistamise ja viltimise töötoad.