•• Õigushariduse saanute hulk on Eestis järjest suurenenud, kuid mida võib öelda selle hariduse kvaliteedi kohta?

Üldiselt ei saa öelda, et advokatuuri pürgivate noorte juristide teadmiste tase oleks halb või langenud. Küll on aga ilmselge, et omandatud õigushariduse baasilt on advokaadieksamit tehes konkurentsivõimelised suhteliselt piiratud ülikoolide ringi lõpetanud. Ma ei taha nimeliselt mingit ringi määrata, aga üldjuhul võib kindel olla, et hoolas üliõpilane Tartu ülikoolist ja õigusinstituudist on võimeline eksami sooritama edukalt, kuigi on ka erandeid. Terve hulga kõrgkoolide lõpetanud ei julgegi advokatuuri eksamile tulla. 

•• Kui palju takistavad puudused õigushariduses noorte juristide edasist karjääri?

See ei puuduta ainult advokatuuri – ka kohtusüsteemis, prokuratuuris ja notariaadis on tegelikult selgelt tunda kvalifitseeritud tööjõu puudust.

Õigushariduse saajate arv tundub ebamõistlikult suur võrreldes sellega, kui palju on tööturul tegelikult kvalifitseeritud tööjõudu. Eesti 4000 õigusteadust õppivat üliõpilast on väga suur arv, mis peaks katma Eesti vajaduse ja kõvasti peaks ülegi jääma. 

Paljud praegu kõrgharidusdiplomit omavad ja justkui vormiliselt akrediteeritud õppekava läbinud juristid ei olegi tegelikult konkurentsivõimelised, sest nende õigusalased teadmised on puudulikud. Markantne on, kui juristidiplomi saanu sisustab õigusmõisteid erinevalt üldtunnustatud tähendustest, kasutab õigusterminoloogiat valesti, ei oska orienteeruda selles, mis seadus mis valdkonda reguleerib. See näitab, et üliõpilasele ei ole loodud korrektset pilti õigussüsteemist.

•• Õigushariduse kvaliteedi probleem on selge, aga kuidas seda  tuleks lahendada?

Kõrgkoolid peaksid õppekavad enesekriitiliselt üle vaatama ja suurendama praktiliste oskuste rolli. Teiseks, eri kõrgkoolide õppekavade vahel ei tohiks olla diametraalseid erinevusi vajalike põhiteadmiste õpetamise kvaliteedis, mis on praegu õigushariduses valitseva olukorra üks määrav põhjus.

Kolmas aspekt on see, et mõned kõrgkoolid peavad õpetamise praeguse sisu ja kvaliteedi kriitilisemalt üle vaatama. Hariduse, sh õigushariduse andmine ei tohi erakõrgkoolides kujuneda vaid äriks ja luua noortele petlikku ettekujutust, et sealt kalli raha eest omandatav haridus avab kõik väravad.

•• Kuigi advokatuur kasvab jõudsalt, praktiseerib suur osa advokaate Tallinnas. Mida tähendab see õigusabi kättesaadavusele muudes Eesti asulates?

Oleme advokatuuri juhatusega sellele juba kolm aasta tagasi ka justiitsministeeriumi tähelepanu juhtinud. Nende vastus on selge: ministeerium ei tegele regionaalpoliitikaga ega hakka kasutama mingeid erimeetmeid, et tekitada advokaatides huvi ühte või teise piirkonda tööle minekuks.

Suurem osa advokaatide tööd on seotud Eesti majanduse südame Tallinnaga ja paratamatult laieneb advokatuur intensiivselt pealinna kaudu. Mujale asuvad tööle üksikud noored advokaadid. Mõnes maakonnakeskuses ei pruugi lähiajal enam õigusabi osutavat advokaati olla, kuid Eesti väiksed vahemaad ja väike rahvaarv teevad siiski õigusabi kättesaadavaks igas Eestimaa nurgas 50–60 kilomeetri ulatuses.

•• Siirdeühiskondadele on väga omane kohtupraktika teatud ebastabiilsus ja etteaimamatus. Eestis on ka advokatuur sellele tähelepanu juhtinud. Mida selline tendents aga tähendab?

Eks see tähendabki ebakindlust, ebaselgust ja tegutsemist õigusruumis, teadmata, milline võiks olla tõenäoline kohtulahend. Ei saagi eeldada, et otsus peab teada olema, kuid kohtupraktika peaks praegu, 15–16-aastase õigusruumi kujundamise järel, hakkama jõudma teatud stabiilsuse ja järjepidevuseni.

Paraku on Eestile viimasel kolmel-neljal aastal olnud iseloomulik kohtupraktika pidev muutumine, mida ei saa pidada loomulikuks ja mida ei tohi põh-jendada sellega, et meil on seadusloomega jälle jõutud järgmisse etappi, milleks on nüüd Euroopa õigusruumiga ühtlustamine. See toob tegelikult tihti kaasa mõttetuid õigusvaidlusi, ekslikke tõlgendusi, kohtute tööga ülekoormamist, kohtuasjade arvu kasvu.

Minu arvates on kurioosne olukord haldusvaidluste menetlemisel, kus ei ole harvad juhtumid, et kahes esimeses kohtu-astmes taandub kogu kohtulik kontroll sellele, kas isikul on kohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi ja kas tema õigusi on rikutud. Kõik sisulised asjaolud jäävad käsitlemata. Alles riigikohtus selgub, et kaks esimest astet on teinud mõttetut tööd. Asi saadetakse tagasi esimese astme kohtusse ja nii laheneb mitme aasta jooksul ainult üks küsimus – jah, isikul oli küll õigustatud huvi kohtusse pöörduda. See, et jõuame sellise lahendini pooleteise või kahe aasta jooksul, on ebanormaalne.

Sealjuures on halduskohtus menetletavate asjade hulk Eestis suur ja kasvab aasta-aastalt – maksuvaidlused, ehitus- ja planeerimistegevusse puutuv, kõik, mis puudutab omavalitsuste haldusakte; ametiisikute tegevuse ja otsuste peale esitatud kaebused. Apellatsioonkaebuste läbivaatamise järjekord on Tallinna ringkonnakohtus kujunenud ebamõistlikult pikaks, võttes teinekord ka aasta, enne kui kohtuistung üldse toimub. Selline menetlemine on äärmiselt vaevaline ja kohtumenetluse pooltele koormav. Kohtunike töökoormus on ebamõistlikult suur, aga uusi kohti luuakse juurde vaevaliselt. Liigume vastassuunas seadusandja poolt kujundatavale ideaalile, et menetlus oleks võimalikult lihtne ja kiire.

•• Kui palju on alust kaebustel, et valgekraeliste kuritegude menetlemisel kasutatakse ebaproportsionaalselt jõudu?

Advokatuur ei mõtle mõne üksiku kriminaalasja peale, probleem on lai, üldine ja ulatub ka kaugemasse minevikku. Need meetodid, mida väidetavalt kasutatakse uurimise eesmärgipäraseks läbiviimiseks, tunduvad tihti olevat ebaproportsionaalsed ja tavapäratud võrreldes sellega, kuidas kriminaalmenetluses üldiselt selliseid olukordi lahendatakse.

Meil on mitmeid näiteid sellest, kuidas tuntud ja korduvalt karistatud kurjategijaid ei peeta eeluurimise ajaks kinni, aga seda rakendatakse uurimise alla sattunud pintsaklipslase suhtes.

Tihti on näiteid, et isiku vahi all viibimise ajal ei viida läbi märkimisväärseid uurimistoiminguid, mille osas inimene justkui võiks mõjutada eeluurimist ja tunnistajaid või kõrvaldada tõendeid.

Kellegi panemine ebamõistlikult inimväärikust alandavasse olukorda ei saa olla õiguskorra tagamise vahend – kuid see on põhimõte, mida õiguskaitseorganid alati ei teadvusta ja vahel isegi ei varja.

•• Mis peale sˇokivangistuse on need ebamõistlikud uurimises rakendatavad meetodid?

Kuigi on raske midagi üldistada, on olnud juhtumeid, kus näiteks kuulatakse pealt kaitsja ja kaitsealuse telefonikõnesid, hiljem öeldes: “Oi, see ei olnud meil kavas, tahtsime ainult kõiki kaitsealuse kontakte tuvastada.” Väita seejärel, et nii saadud informatsiooni ei kasutata kriminaalasja uurimisel, on vaid sõnakõlks, sest informatsioon on teatavaks saanud ja uurimist saab sellele vastavalt planeerida.

See on tegelikult palju laiem õiguspoliitika küsimus, küsimus põhiseaduslike õiguste kaitsest ja tunnustamisest Eesti ühiskonnas. Üldiselt võib Eestit pidada demokraatlikuks õigusriigi tunnustega ühiskonnaks, kuid meil on täisväärtusliku õigusriigini veel pikk arengutee.

•• Abstraheerides – mis on õigusruumi kõige suuremad puudused tavainimese seisukohalt?

Eesti inimese õigusteadvus on 15 aasta jooksul mõõtmatult arenenud. Samas on veel läbi käia pikk areng, et õigusteadvus jõuaks tasemele, mida meie õigussüsteemi keerukus eeldab, ja et inimesed suudaks orienteeruda olulistes elementaarsetes küsimustes, isegi riigi, advokaadi ja õigussüsteemi abistavat rolli arvestades.

Praegu on õigusteadvuse üks suuri probleeme see, et me oleme elanud pikka aega teadmises, et peame kõigega ise hakkama saama. Ma pean suutma maja remontida, autot hooldada ja ise endale hea õigusnõustaja olla.

Meil on endiselt lihtsustatud arusaam õigussuhetest ja -regulatsioonist ning nende sageli pöördumatute tagajärgede parandamise võimalustest. Inimesed kujutavad ette, et kui midagi läks valesti, siis võib selle ära parandada nagu kodus oleva lambi – panen uue pirni sisse ja küll põleb. Kuid õigusvaldkonnas võib vigade parandamine võimatuks osutuda. Väga kallis ja keeruline on see kindlasti.

Kui lihtsaid tehinguid tehakse omal käel ja tihti üldse kirjalikku jälge maha jätmata, võivad nendel olla masendavad tagajärjed. Inimesed peavad endale teadvustama, et iga tehinguga kaasnevad õigused, kohustused ja vastutus.

Andrese ja Pearu ajad peaks õigussuhetes läbi olema, praegune ülikeeruline õigus eeldab rohkemat kui esivanemate tasandil vaidluste pidamist. Kui iga inimene seda teadvustab, siis areneb ka üldine õiguskultuur kiiremini.