Reedel, järgmisel päeval pärast Moskva lähistel Himkis aset leidnud sündmusi, vaikisid sellest meie venekeelsed lehed nagu üks mees. Molodjož Estonii võtmematerjal kandis pealkirja “Nimed pronksis”, samas trükiti ära Venemaa poliitiku Irina Hakamada väike intervjuu Eesti kohta, kus Hakamada manitseb: monumente ei tohi puutuda. Ja ei sõnakestki Himkist. Nii oli ka reedese Vesti Dnjaga. Reedel ilmunud Denj Za Dnjom kirjutas pikalt mõningate Venemaa mitte just tipus olevate näitlejate boikotist Eesti suhtes, kes otsustasid maksta pronkssõduri eest kätte kohalikele vene teatrikülastajatele.

Ilmus ka hiigelsuur intervjuu Hardo Aasmäega, keda tituleeriti pealkirjas “mälestusmärkide teenekaks kõrvaldajaks”. Himkist – mitte ühtegi sõna. Ei olnud sellest juttu ei laupäeval ega esmaspäeval, vaikiti maha isegi Venemaa suursaadiku Nikolai Uspenski Eestile kasulikud selgitused juhtunu kohta. See-eest avaldasid nii Molodjož Estonii kui ka Vesti Dnja esmaspäeval esiküljel pildid monumendi kaitsjate “elavast kilbist” Tõnismäel. Seega on tegemist eranditult ühe teema ja ühe seisukoha tiražeerimisega ja seda seisukohta vähegi ohustavate faktide hoolika väljanoppimisega, mis on tegelikult pesueht propaganda. Nii osalevadki meie venekeelsed lehed Venemaa peetavas Eesti-vastases propagandasõjas Kremli poolel. Loodetavasti kasutavad nende lugejad ka teisi infoallikaid ja ei koba pealesurutavas pimeduses.

Himki asja arutasid isegi Venemaa massiteabevahendid. Ehho Moskvõ saatejuht helistas Strasbourgi Vene riigiduuma välisasjade komitee juhile Konstantin Kossatšjovile, kes hakkas reipalt raportima, kuidas Venemaa delegatsioon kaebas lätlaste peale ja siis ka Eesti peale seoses pronkssõduri looga. Seejärel edastas saatejuht Kossatšjovile rohked kuulajate küsimused: milles seisneb vahe Himkis teostatud ja Tallinnas kavandatava teisaldamise vahel? Kossatšjov sattus segadusse, vastates, et on šokeeritud Himkis toimunust, et “see on nuga selga – miks just nüüd…”. Terane saatejuht Norkin sekkus kohe vahele – mida tähendab “miks just nüüd”, kas muul ajal oleks siis okey – ja Kossatšjov, kes oli vahepeal juba toibunud, hakkas seletama, et Himkis on see normaalne, Tallinnas aga on tegemist kuritegeliku riigipoliitikaga.

Esmaspäevane Vesti Dnja keskendus hoopis 25. märtsi sündmustele Tõnismäel. “Lilledega inimestele tulid monumendi juures kallale politsei, koertega eriüksus ja okastraadiga psühhopaadid, oli kannatanuid, haavatuid, gaasiga mürgitatuid, psühhotraumasid saanuid – kümned inimesed, nende hulgas naised ja vanurid. Eesti võimudel ja poliitikutel pole enam moraalset õigust rääkida ausambast ja okupantidest, neil pole õigust nimetada end inimesteks ja täita oma ametikohti. Nad on kurjategijad ja nende koht on vanglas,” kirjutab toimetaja Leivi Šeri leheküljel A. Atškassov, tõmmates juba tuttavas hüsteerilises stiilis paralleele praeguse Eesti ja fašistliku Saksamaa vahel, väidab: “Jah, nad ehitavad suveräänset rassistlikku riiki”. Näib, et Maalehe veergudel Tiit Madissoni tehtud oletus nende lehtede pidevatest rünnakutest just nimelt Eesti riikluse vastu peab vett.

Komsomolskaja Pravda-Sankt-Peterburg kirjutas teisipäeval: “Ajal, kui Peterburi elanikud pahandavad pronkssõduri äraviimise pärast Tallinnas, hävitatakse nende endi nina all nende enda monument Nõukogude sõduritele Lomonossovi rajoonis Krasnaja Gorka kindluses”. Sõdurite hauad ja memoriaal – viis Leningradi sõja ajal kaitsnud suurtükki ja kaks betoonrajatist – olid tunnistatud regionaaltähendusega mälestusmärgiks 1975. aastal. Leningradi oblasti kuberner Valeri Serdjukov pöördus protestikirjadega kaitseministeeriumi ja Venemaa Balti sõjalaevastiku juhtkonna poole, kuid nood ei vastanud. Ja töölised tahavad platsi puhtaks teha veel enne maipühi. “Nii et võidupäevaks saame me originaalse kingituse: meilt varastatakse ausammas,” tõdeb kohalik rahvasaadik Aleksandr Senotrussov. Kohalikud elanikud väidavad, et sellele kohale püstitatakse eliitelamud, kuna tegemist on ökoloogiliselt puhta paigaga, fordi all on ilusa liivaga supelrannad ja lahe sügavus on kuni 25 meetrit.

Vene Delfis ilmus Vene partei endise esimehe Nikolai Maspanovi artikkel, mis üllatab sellega, et seni soliidsena tundunud ühiskonnategelane oletab: naftatransiit läbi Eesti on salakaup, mistõttu ei luba sellest hõlptulu saavad “mustad jõud” naftakraanide kinnikeeramist. Teisalt oleks nagu mingi salasobing külma sõda pidava Venemaa ja Eesti vahel: kui Eesti jätab rahule Läänemere põhja ehitatava gaasijuhtme, siis ka Venemaa ei puuduta Tõnismäe memoriaali teemat. Poliitiku kuulujuttudele rajanev esinemine selgitab mingil määral ka tema erakonna ebaõnne. Veel üks Maspanovi poolt lendu lastud eriti naljakas spekulatsioon: ta väidab, et Eesti võimud, tõrjudes igalt poolt välja mitte-eestlasi, “ajasid võimult minema ka sergei ivanove” (mitmuses ja väikse algustähega). Tegelikult tegid Ivanovi ja Muravjova ebaõnnestumise nimel eriti tõhusat tööd kohalikud venekeelsed väljaanded ja nende foorumid, kus Ivanovi süüdistati selles, et ta olevat vene rahva ja pronkssõduri reetur ning eestlaste käsilane.

Komsomolskaja Pravda-Severnaja Jevropa avaldas artikli “Millal sureb Läänemeri?”, kus sellele küsimusele vastatakse kohe alguses: sureb viie aasta pärast. Rootsi on eraldanud 50 miljonit eurot sureva mere puhastustöödeks. Asjatundjad väidavad, et kolmandik Läänemere põhjakihist on surnud hapnikupuuduse tõttu. Rootsi keskkonnaministeerium väidab, et euroliidu põllumajanduspoliitika stimuleerib suurte tööstuslike põllumajandusettevõtete arengut, aga nood kasutavad palju tehisväetisi. Lähiaastatel kahekordistavad Poola ja Balti riigid merevetikaid toitva lämmastiku heitmist merre. Rootsi teadlased pakuvad sügavamate veekihtide õhutamist pumpade abil, mis asuksid pontoonidel ja saaksid energiat lainetuse arvelt. Teine abinõu oleks suurte tuulikute ehitamine merre – tuul paneks pöörlema suured süvapropellerid, mis segaksid vett. Kolmas projekt on Läänemere vete filtreerimine austrite abil.