Seda kurvem on näha, kuidas arutelu Eesti tuleviku üle on vaibunud enesega rahulolevasse vaikusesse. Selle kurvaks näiteks on valimiskampaania. Uute tulevikku vaatavate lahenduste asemel tegeletakse raha jaotamisega ehk aruteluga selle üle, kas tõsta palk Eestis Euroopa või maailma kõrgeimaks. Raha jaotamine on ja jääb poliitika osaks, küsimus on aga selles, kas raha kujuneb eesmärgiks omaette või vahendiks mingite muude eesmärkide saavutamisel.

Eesti majanduse senised konkurentsieelised on ammendunud. Kui me ei suuda üle minna teadmismahukale tootmisele, variseb Eesti majandus peagi kokku. Sellepärast ongi Isamaa ja Res Publica Liidu valitsemisprogrammis rohkem juttu haridusest. Õpetajad ei pea ootama palgatõusu ainult enne valimisi, neile tuleb riigikogu otsusega tagada vähemalt 15-protsendiline palgatõus viis aastat järjest, mis tähendaks õpetajate palga kahekordistamist. Uute õpetajate innustamiseks on oluline neile stardiraha andmine.

Veel mõned aastad tagasi rõõmsalt hüpanud nn e-tiiger on praeguseks uinunud. Peaminister Andrus Ansipil on hea väliskülaliste ees valitsuse “arvutiklassiga” uhkeldada, lõputult ühe ja sama ratsu seljas kapata pole aga võimalik. Vähe sellest, valitsus pole suutnud isegi kasutada neile pärandatud IT-infrastruktuuri näiteks ID-kaardi näol.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonna tõeliseks juhtimiseks ning koordineerimiseks tuleb käivitada parimaid spetsialiste kaasav riiklik programm, mille juhtimine oleks peaministri otsealluvuses. Selle eesmärk on tagada uute IKT-põhiste teenuste teke, tõeliselt paberivaba asjaajamine ning eri ametkondade andmebaaside ühendamine. Käivitada tuleb Tiigrihüpe II, parandada õpetajate väljaõpet ning arvutitega varustatust. IKT-oskused peavad saama põhihariduse loomulikuks osaks.

Peame keskenduma sammudele, mis suudaks läbi murda ükskõiksuse ja mugavuse müürist. Üheks selliseks on ettepanek varustada kõik põhikooli lõpuklasside õpilased sülearvutiga, tagades sel kombel, et kõigil õpilastel on kaasaegne õppevahend, sõltumata sellest, kas haridusteed jätkatakse kutseharidussüsteemis või gümnaasiumis. Arvestades traadita interneti kiiret levi, loob sülearvuti võimaluse interneti vabamaks kasutamiseks. Kuigi seda ettepanekut on kritiseeritud ning populismiks nimetatud, on sellega tõsi taga.

Teiste erakondade suurte lubaduste kõrval on tegemist tagasihoidliku projektiga: 2008. aastal oleks selle maksumus 150 miljonit krooni (15 000 õpilast – sülearvuti hind hulgi ostes umbes 10 000 krooni), järgmistel aastatel veelgi vähem. Vaadates, kuhu ja milleks praegu Eesti riigieelarvest raha kulutatakse, on tegemist rahaliselt väikse ja igati täidetava lubadusega.

Viis positiivset tulemust

Esiteks parandaks see õpilaste IT-haridust. Teiseks oleks see oluline samm digitaalse lõhe likvideerimisel. Juba praegu on suurimaks interneti levikut takistavaks probleemiks kujunenud arvutite puudus. Eestis on märkimisväärne hulk peresid, kes ei jaksa koju arvutit osta. See arvuti oleks paljudes kohtades, eriti maapiirkondades esimene koju toodav arvuti. Kolmandaks aitaks see oluliselt vähendada Eestis kujunevat hariduslikku ebavõrdsust. Kui osal lastest on võimalus moodsaid IT-vahendeid kasutada, teistel aga mitte, tekitab see ebavõrdse stardipositsiooni, mida hiljem on võimatu likvideerida. See on võrreldav olukorraga, kus ühtedel lastel on aabitsa ostmiseks raha, teistel aga mitte. Neljandaks annaks see haridusele uue sisu. Iga õpilase käsutuses olev sülearvuti võimaldaks muuta õpetuse internetipõhiseks, viies lisamaterjalid arvutisse. Arvuti olemasolu igal õpilasel võimaldaks tõeliselt üle minna e-koolile. Viiendaks oleks see oluline samm eestikeelse tarkvara ja õppeprogrammide loomisel. Eesti keelt ja arvuteid sidumata määrame emakeele väljasuremisele. Samas vaimus võiks veel jätkata. Kokkuvõttes on tegemist sammuga, mis tähendaks läbimurret mitte ainult ühel kitsal alal, vaid laiemalt.

Ei saa eitada, et tegemist on parajalt hullu ettepanekuga. Sellega pole keegi maailmas hakkama saanud. Kuid sama hullud on olnud ka muud lubadused – üleminek ühetaolisele tulumaksule, Eesti orienteerumine idast läände, EL-i ja NATO-sse astumine, e-valitsus või ID-kaart. Kunagi jagatakse sülearvutid kooliõpilastele välja niikuinii. Küsimus on selles, kas oleme eestvedaja või veetava rollis. Eesti edu on sõltunud julgusest tulevikku vaadata, 4. märtsi valimised näitavad, kas suudame seda endiselt teha või rahuldume äranämmutatud lahendustega, millel on silt: “Parim tähtaeg möödas.”