Eesti Päevaleht avaldab avameelse ülestunnistuse muredest ja rõõmudest, mida pakub      kooselu palgasõduriga. Vastajaks on anonüümsust palunud naine, kes tunneb mitmeid missioonidel käinud mehi ja suhtleb missiooniperede toetusprogrammi raames teiste missioonimeeste naistega.

•• Mis juhtub naisega, kui mees läheb missioonile?

Me oleme kärsitud. Muretseme, ega lennuk pole alla kukkunud, kaaperdatud. Kuulame närviliselt uudiseid. Kui sõnumit meeste kohalejõudmisest ei tule, satume paanikasse. Ilmselt on oma mehi kergem mõista naistel, kes kuuluvad mõnda jõustruktuuri. Aga seegi pole kerge.

•• Mis siis teha?

Kui oled julge, võid suhelda väe-osa kaplani või psühholoogiga, kes sind abistavad, aga igaühega nad suhelda ei jõua. Kes helistada ei julge, muretseb edasi.Kui mees on missioonil, ihkad kogu aeg infot, nii piirkonna kui ka missiooni kohta. Huvi pakuvad kliima ja inimesed: kuidas nad riides käivad, millised on naised. Ja mis putukad, roomajad seal on, kas nende hammustused on mürgised. Üksi hakkad hulle asju ette kujutama.

See, mis mehe jaoks tundub seal nii tavaline, et ei tasu rääkidagi, on minu jaoks siin oluline. Kui oskad internetist materjali otsida, on parem. Loenguid missiooni käigu ja piirkonna kohta võiks kodustele rohkem pidada, kuigi ka senistelt olen üht-teist saanud.

Ja miks ei räägita koju jäävatele naistele seksist? Kas see pole siis nii minu kui ka kuus kuud ära oleva mehe jaoks teema?

•• Nii et seksi koha pealt vastuseid pole?

Minu jaoks mitte. Olen kuulnud, et meie meestel pole mingeid musliminaistega kohtumise võimalusi. Samas väidavad teised, et kõikjalt, kus on sõdurid, leiab ka müüdavad naisi. Ja baasideski on naisi. Või kui meestel tõesti seal kuus kuud mingeid seksivõimalusi pole, räägitagu siis avameelselt, kuidas mehed seal niimoodi vastu peavad. Igatahes paljudel siinsetel naistel on infopuuduse tõttu seksi osas suured hirmud ja luulud.

Seksiküsimus tuleks partnerite vahel enne missiooni selgeks rääkida, lahendusi otsida. Siis on pärast vähem etteheiteid.

•• Kas hirm mehe surma pärast ka pidevalt painab?

Eriti alguses. Hiljem jääb vähemaks. Samas ei maksa missioonil olevalt mehelt loota pikki armastuskirju, nad on liialt teises keskkonnas. Hea, kui kirjutavad    SMS-i, et on elus. Aga kas ainult sellised sõnumid toidavad suhet?

Olen enesele selgeks teinud, et pean suutma armastada seda inimest, ükskõik mis kujul ta missioonilt tagasi tuleb. Ilma jalgadeta, käteta. Või ei tulegi…

•• Mis toimub siis, kui mees missioonilt naaseb?

Tean oma kogemustest, et alles mõni nädal pärast missiooni hakkab ta normaalsemaks muutuma. Räägib, suhtleb mingil määral. Üks mehe Iraaki saatnud naine rääkis, kuidas ta abikaasa oli olnud kolm päeva kodus tagasi, aga ei suutnud naisega absoluutselt suhelda. Naine tundis, et ta on õhk, tühi koht.

Teine sõbranna rääkis, kuidas pärast missiooni jooma pööranud mees tahtis olla üksnes meeste seltskonnas – kodu ei läinud talle korda. Aga naine oli mehe saabumise ajaks puhkuse võtnud…

•• Miks siis mees naisest ei hooli?

Hoolib, aga avalikult hoolimine võtab aega. Mees elab pärast tagasitulekut hinges veel oma missioonipaigas. Naised loodavad, et lennukilt astub maha puhanud ja rõõmus abikaasa, kelle kaisus veeta kaks nädalat. Nii see pole. Tuleb nädalaid oodata, et midagi paremaks muutuks. Ja tõeliselt normaalseks saab mees alles kolm kuni kuus kuud pärast saabumist. Siis kohtate inimest, kelle missioonile saatsite.

Tuleb kannatada, oodata, mitte tülli minna. Naine peab olema allaheitlik, et kooselu säilitada. Paarid on lahku läinud just sellepärast, et naine pole kannatanud kauem kui mõned päevad, on mehe peale häält tõstnud. Tülid tekivad, kuna mõlemad – nii kodus olnud naine kui ka missioonil olnud mees – peavad ennast kangelaseks.

•• Kas mehed oma probleeme tunnistavad?

Kindlasti mitte. Nemad on ju maailma parimad, nii neile kogu aeg selgitatakse. Samas ei pruugi nad naasnutena mäletada elutarvilikke asju, näiteks vajalikke PIN-koode. Nad ei tule selle peale, et autot on vaja ise tankida. Mõni mees räägib pärast missiooni ainult käskivas kõneviisis: osta, tee, anna!

Mõnel on öised hirmud. Kui naine seda alla ei neela, probleemidest ette ei tea, laguneb suhe. Neil, kes soovivad lahutada, soovitan oodata vähemasti kuus kuud. Väga paljud paarid lähevad pärast missioone lahku. Tuleb pingutada, et mitte nende hulka sattuda.

•• Kas lisaks probleemidele on kooselus missioonimehega ka midagi head?

Loomulikult. Lihtsalt tuleb õppida temaga elama, kui süda nõuab nii. Pealegi ei oskagi paljud mehed enam missioonita elada – tulevad ühelt, unistavad järgmisest. Aga oluline on ka raha, mille nad toovad koju perele. Nii et tuleb valida.

Aga naine õpib mehe äraoleku jooksul palju. Suudab olmemured lahendada, saab iseseisvamaks. Koju tekivad arvutid, veebikaamerad, millest enne ei teatud midagi. Internet annab võimalusi, fantaasia lippab kiiresti ja paarid võivad avastada endas külgi, millest nad varem polnud undki näinud, näiteks telefoni- ja internetiseks... Tõesti, olen õppinud paljutki. Ja kõike selleks, et mitte kaotada inimest, kes on mulle oluline.

•• Kas kaotushirmu pärast keeldusite ka oma nime all esinemast?

Jah, tahan probleeme lahendada, neist rääkida. Aga et teha seda oma nime ja näoga, selleks on Eesti liialt väike. Siiski usun, et armastus võidab alati!

Kommentaar

Tiiu Meres

psühholoog

Eemalolek loob ja alkohol lisab probleeme

Kodune elu tähendab, et igaühel on oma koht, ülesanded. Pika äraoleku jooksul õpib pere eemalolijata hakkama saama. Tagasitulijal tuleb oma koht jälle kätte võita, partneril osast iseseisvusest loobuda.

Paratamatult tekitavad pisiasjad (auto kasutamine, menüü jms) arusaamatusi ja vahel tõsiseid tülisid. Igapäevase nääklemise käigus (eriti füüsilise jõu kasutamise korral) on mõte lahkuminekust kerge tekkima.

Ka seksimure on oluline. Kui 10 000 aastat tagasi üks partneritest pikaks ajaks kadus, oli otstarbekas leida uus paariline: see suurendas järglaste ellujäämise võimalusi. Truudus äraolijale pole liigiomane, vaid kultuuriline nähtus.

Kergem on paaridel, kelle maailmavaade ja tõekspidamised toetavad pere püsimist. Kui aga arusaam pereelust on projektipõhine (proovime, mis välja tuleb: kui ei meeldi, läheme lahku, kumbki leiab uue projekti), siis pole ka motivatsiooni ennast tuleviku nimel piirata.

Sõjaväelase ameti eripäraks on ohuolukorrad. Missioonilt saabuja on kohanenud eluks ohtude keskel, ta tunneb end iga-   päevases rahukeskkonnas ebamugavalt. Kõik käib närvidele, kuni ta kohaneb. Kui koos missioonil olnud mehed püüavad pärast naasmist omavahel kokku saada, siis mitte hoolimatusest pere vastu, vaid pigem vajadusest millegi tuttava järele. Teenistuskaaslased, kellega on pool aastat koos oldud, pakuvad võõras keskkonnas turvalisust. Pealegi saavad nad aru, mis tunne on tagasi tulla: neilgi on raske.

Stressiolukorras kaldutakse napsi võtma, sest ajutiselt läheb seisund talutavamaks. Alkoholi mõju kadumisega taastub jälle endine paha tunne. Tuleb jälle grammid sisse võtta. Pidev napsitamine kahjuks mingit kohanemisabi ei anna, vaid komplitseerib olukorda veelgi.

Tiiu Meres on olnud missiooniperede probleemidega kursis aastaid, ta on teinud naiskodukaitsjaile kriisiabi koolitust ning nõustanud missiooniperesid.