Foto: Terje Lepp

•• Teie treener Tatjana Tarassova on tunnistanud, et piinasite teda ja oma partnerit Aleksandr Zaitsevit treeningutel lõputult. Tahtsite viimistleda harjutusi nii kaua, kuni kõik klappis nagu kellavärk. Mis teid piitsutas?

Midagi ei tohtinud lükata homsele! Sellist suhtumist õpetas mulle Stanislav Sergejevitš Žuk. Ta ütles, et möödunut ei saa korrata. Pidi liikuma edasi kas või poole sammu haaval, aga ikkagi edasi. Kõige ohtlikum oli paigaltammumine. Žuk nõudis, et treeninguks, nädalaks või pikemaks ajaks antud ülesanded tuleb tingimata täita. Kui  lükkasid homsele ülesanded, mida pidanuks täitma täna, loovutasid võistlusteks valmistumisel ühe päeva. Kaine pilk oli kõige tähtsam.

•• Kas see nõudis teilt karmi enesedistsipliini?

Uisutamine oli huvitav ja meeldiv. Ma ei saa öelda, et sundisin ennast tohutu tahtejõuga. Mind õpetas Stanislav Îuk, äärmiselt range inimene. Kord ärkasin palavikuga, kuid pidin minema jääle ja sooritama oma kava. Keerutasin kohustuslikku kava ja mõtlesin: “Peamine, et ei komistaks ja seisma ei jääks!” Žuk karastas mind, temaga võideldes kasvasin isiksusena. Lahkusin isa teadmata saksa keele erikoolist ja lõpetasin 10. klassi kaugõppes.

•• Iluuisusõpradele jäi sügavalt meelde teie alati naerul nägu ja elurõõm. Silmist kiirgus puhas armastus oma ala vastu. Kuidas suutsite higi ja vaeva võistlusteks unustada?

Treeningutel esines sageli ebameeldivaid momente. Siis sundisid end ületama väikesi takistusi ja peagi mõistsid, et selleta polegi võimalik. Kõige tähtsam oli see, et kui miski kord õnnestus, ei tahtnud seda enam kaotada. Kui igal järgmisel treeningul püüad eelmisest korrast paremini, liigudki lõputult täiuslikkuse suunas ja sa ei saa enam sellest tasemest kehvemat lubada.

Kas saite spordist kõike, mida ootasite?

Sain spordist rohkem kui ootasin! Ma ju ei kavandanud nii palju võite. Mulle meeldis väga võistelda. Võistlused pakkusid tohutu rahulduse. Ilmselt olen üks õnnelikumaid naissportlasi. Kõik minu ambitsioonid said täielikult rahuldatud. Tihti esineb olukordi, et võidad küll tiitli, aga ikka tunned, et ei jõudnud saavutada ihaldusväärset tulemust. Mina ei saa seda öelda.

•• 1980. aasta Lake Placidi olümpia eel kruviti pinget, 1979. aasta MM-i võitnud ameeriklasi Tai Babiloniat ja Randy Gardnerit peeti teie ohtlikeks rivaalideks. Kuidas see mõjutas?

Mul ei tekkinud kartust, et nad on meie otsesed rivaalid. Konkurents ameeriklastega oli emotsionaalne ja psühholoogiline. Tehniliselt ei konkureerinud nad meiega kunagi. Kui võitsime MM-tiitli, jäid nad kolmandaks.

Kuid esimest korda olümpiaajaloos nähti USA paaril võimalust võita kuldmedal. Eriti seostati see tollaste Afganistani sündmustega. N Liitu ja N Liidu sportlastesse suhtuti väga negatiivselt. Öeldi isegi nii: N Liit kasutab ebaausaid võtteid poliitikas, Rodnina ja Zaitsev jääareenil. Meie “lubamatuid elemente” käidi isegi treeningul filmimas.

Sünnitasin 1979. aastal poja, jäin aastaks jäält eemale ja olin juba 30-aastane. Ometi tulime edukalt tagasi ja võitsime 1980. aasta jaanuaris EM-i. Aga mulle ei esitatud küsimusi uisutamise ja treenimise kohta, vaid seoses Afganistaniga. Vastasin: vastutan oma tegude ja käitumise eest. Need küsimused puudutasid mitte mind kui kodanikku, vaid riigitegelasi.

Räägiti, et nüüd pöördub kogu Ameerika, kogu olümpialiikumine N Liidu vastu, et mänge võidakse boikoteerida. Nad vist ajasid mind närvi. Pareerisin: 1960. aastal me ju ei boikoteerinud Ameerikat, kui nad pidasid oma territooriumil olümpiamänge, aga samal ajal ka sõdisid. See on inimkonna pluss, et mitte iga kord ei lase me end juhtida emotsioonidel, vaid kuulame mõistust.

•• Kolmanda olümpiakulla võitmisest jätsite mälestuseks korgitsa…

Pärast võistlust langes õlgadelt tohutu koorem. Tahtsime Tatjana Tarassovaga lõdvestuda. Ostsime kaks pudelit viina ja vajasime ka korgitsat, aga ei osanud inglise keeles küsida. Kuni müüja meist aru sai. Sulgesime end halli riietusruumi ja lõdvestusime.

•• Ometi sidusite end juba kümme aastat hiljem Ameerikaga. Miks?

Olin tookord veidi iluuisutamisest eemal, kui sain pakkumise. Nõustusin kiiresti, sest teadsin, et mind ei lasta niikuinii. Aga kui öeldi, et pass on valmis, polnud enam võimalik keelduda – olin ju andnud nõusoleku. Sõlmisin kaheaastase lepingu, pidasin seda eksperimendiks, lootsin saada uusi teadmisi. Olime ameeriklastega kohtunud vaid võistlustel, ei teadnud nende treeningutest midagi.

Eksperiment venis pikaks, jäin sinna peaaegu kaheteistkümneks aastaks. Paljuski ka emasüdame tõttu, ei saanud tütrest lahku minna (Rodnina teine abikaasa nõudis pärast abielulahutust, et eelkooliealine Aljona jääks temale – toim).

•• Olete rääkinud, et esimesed Ameerika-aastad olid põrgulikult rasked. 12-tunnised tööpäevad, väikesed lapsed, abielulahutus koos kohtuskäiguga. Mida see teile õpetas?

Kui tegin ligi 13 aastat tippsporti, mõtlesin: sportlasekarjääri lõpetamise järel hakkan elama nagu kõik normaalsed inimesed, võin olla õhtul üleval nii kaua kui tahan ja suhelda millal tahes. Sportlasena oli mu elu rangetes raamides.

Aga selgus, et elu ise on tunduvalt keerulisem kui sport! Teate, sattuda N Liidus elatud 40 aasta järel riiki, mille keelt ei oska… Hoiukassa asemel pangad. Teistmoodi juhtimiskorraldus, inimestevahelised suhted. Isegi lille istutamisel ühest potist teise kulub tal veidi aega põdemisele. Tuli hakata õppima, mis polnud mõistagi kerge!

Aga sportlase kogemus tuli kasuks – kui tuli õppida uut elementi, pidin palju võitlema ja kannatama. Kannatusi ületades saavutasin kõrgema taseme. Võin uhkusega öelda, et jäin seal ka treenerina jalgele. Olin ju harjunud iseendaga võitlema, seegi oli võit iseenda üle. Ma ei kaotanud võõral maal iseennast.

•• Lugesin kuskilt teie mõtet, et 99 protsenti sportlastest ihkavad saada treenerilt tuge eneseusu tugevdamisel ja teid aitas palju treener Tarassova. Kuidas te temaga kontakti leidsite?

Ma ei ütleks, et aitas hea kontakt. Läksin tema juurde väga kogenud treeneri rühmast. Stanislav Îuki juures olin nagu Hiina müüri taga. Ta ei viinud meid kõigega kurssi, võttis treenerina löögid enda peale ja õpetas, mida peame jääl tegema. Tatjana Tarassovaga oleme eakaaslased, klappisime emotsionaalselt. Olin tema õpilastest kõige vanem. Ma ei pidanud mitte ainult ennast kaitsma, vaid ka võitlema tema vaadete ja positsiooni eest. Kui läksin treeneritööle, teadsin, mis mind ootab.

•• N Liidu koondises pidi treeneri vahetamine olema vägev julgustükk. Kuidas see teil õnnestus?

Keegi ei kavatsenud mind Îuki juurest ära lubada! Kohtusin kaitseministriga, sest esindasime armeekeskspordiklubi. Isegi spordikomitee esimees ei saanud meie lahkumise üle otsustada. Pidin kaitseministrile tõestama, et teen õige otsuse. See samm tegi mind palju küpsemaks.

•• Kuidas läheb teie lastel, Sašal ja Aljonal?

Saša õpib Moskvas kunstikoolis keraamikat, Aljona Ameerikas Santa Cruzis humanitaaraineid. Kuna tema teine keel on hispaania keel, tuli ta vahetusüliõpilasena Barcelona ülikooli.

Ma jäin tudengielust ilma. Õppisin küll kehakultuuriinstituudis, aga sisuliselt kaugõppes. Talvist sessi ei saanud kordagi teha, sest siis oli kõige kibedam võistlusperiood. Tegin eksameid kevadel. Augustis ja septembris tegin kevadist sessi. Kogu aeg ajasin teisi taga, ei tahtnud õppida kümme aastat.

•• Pürgisite Venemaa olümpiakomitee presidendiks. Mis ambitsioon teid takka kihutab?

Mul on teadmisi, kogemusi ja võistkond, kellega võib paljutki paremaks teha. Spordijuhtimises on liialt palju Nõukogude ajast ametisse jäänud inimesi, kes

tegutsevad nagu Nõukogude funktsionäärid.

•• Mida taotlete ühiskondliku organisatsiooniga Sportivnaja Rossija?

Ergutame koolinoori sportima. Me ei osalenud aastaid ülemaailmsel gümnasiaadil ehk õpilaste mängudel. Teine suund on puuetega laste sport, mida meil siiani polnudki. Kasvab põlvkond, kes pole kehaliselt eriti võimekas. Narkootikumid ja alkohol on vabalt saadaval, noortel on raske eristada head ja halba. Vahel räägitakse, et peame tegema tervisliku elamise moeasjaks. Mitte moeks, vaid elamise viisiks.

•• Kuidas olümpiakullad teid praeguses ametis aitavad?

Kui alustasime, pidime tegema kampaaniaid, kirjutama projekte, hankima sponsoreid. Meie lööklauseks kujunes naljatamisi öeldu: “Aidake kolmekordsel korraldada laste võistlusi.” Aidatakse, ilmselt ka seepärast, et olen harva inimesi alt vedanud. Võin helistada, ettevõtete juhid võtavad mind vastu. Mul on nendega lihtsam rääkida, võib-olla pööravad nad mulle rohkem tähelepanu.

Usaldatakse, minu aus on nimi on nagu tagatis, et raha läheb õige asja ette, mitte kellegi taskusse.

•• Pürgisite edutult riigiduumasse. Miks tahate minna poliitikasse?

Ei saa öelda, et mind tõmbab poliitikasse. Aga olukorras, kus vajalike asjadega ei tegeleta, pole poliitikast kõrvalseisjal võimalik lobi teha. Juba teist aastat võetakse vastu spordiseadust, vana seadus on aga ajast ja arust. Tahaks kaasa lüüa, usun, et aitab minu sarm, mis seotud mitte ainult minu sportlike tulemustega. Sportimise lõpetasin siiski 26 aastat tagasi. Selle aja jooksul on olnud võimalik palju teha.

Eluloolist

Irina Rodnina

Iluuisutaja

•• Sündinud 12. septembril 1949

••  Kolmekordne olümpiavõitja (1972, 1976, 1980), kümnekordne MM-kuld (1969–1978), 11-kordne EM-kuld (1969–1978, 1980). Partnerid Aleksei Ulanov ja Aleksandr Zaitsev. Treenerid Stanislav Îuk ja Tatjana Tarassova.

•• Lahutatud. Esimesest abielust Aleksandr Zaitseviga sündis poeg Aleksandr (1979), teisest abielust ärimehega tütar Aljona (1986).

•• Treenerina viis MM-kullani Tšehhimaa paari Radka Kovarikova – Rene Novotny.