Sellise üüratu ambitsiooniga kaasneb ka ohtralt negatiivset. Ehitatakse palju moodsat ja lammutatakse vana, saamata aru sellest, et see, mis on veidi väsinud moega, ongi just see tõeline, mida paljud lääne inimesed Hiinasse otsima lähevad. Iidsed puitkvartalid kaovadki linnaosade kaupa, asemele kerkib metall, klaas ja betoon.

Esmakordsele seljakotirändurile pole Hiina parim valik. Kuigi ideepuudust ei teki, ohjeldamatut tüssamist pole karta ning absoluutselt igaühele leidub midagi meelepärast. Tegelikult on keerulised ainult kolm-neli esimest päeva, kui rändajal pole veel õieti aimu, kuidas tavaline elu käib.

Esmase sˇoki vähendamiseks tasub alustada euroopalikust Hongkongist, sest keelebarjääri ja nostalgilist bürokraatiat siin ei ole ning on aega harjuda meeletu inimmassiga, sest tavaliselt muudavad just need tegurid Hiinas reisimise raskeks. Rohkem kui paar päeva pole mõtet suurlinnades veeta, sest kindlasti pole see ehedaim ja parim osa mitmekesisest Hiinast.

Viisa saamine on lihtne, sest Hiina on viisanõudega Aasia riikidest ainuke, kellel on Tallinnas saatkond. Hoolikalt täidetud taotlus tuleb saatkonda viia, nädala pärast saate passi koos viisaga ära tuua. Rahakotti rohkem kergendades saab kõik protseduurid ka kiiremini sooritada. Piiril mõõdetakse SARS-i hirmus kõikide piiriületajate kehatemperatuuri. Toiming on valutu ja kiire, kuigi ebamugavuste ennetamiseks on kõrge palavikuga targem mitte reisida.

Kolhoosinostalgia

Esimene Hiina hommik pärast Hongkongi on justkui rännak minevikku – kusagile poole sajandi tagusesse kolhoosiühiskonda. Kontrastid on äärmuslikud. 12-tunnine öine bussisõit möödus ennekuulmatus luksuses: suure bussi mõniteist istet olid äriklassi istmete mõõtu, seljatuge sai langetada horisontaalasendisse, samuti olid olemas bussidele ebatüüpilised jalatoed, mis kokkuvõttes andis magajale üsna voodi tunde.

Unesegasena linnas hotelli otsides tundub mulle, et unenägu jätkub, sest see ei saa ometi päriselt olla. Ma tunnen end justkui raamatu- või filmikangelane, kes on ootamatult sattunud valesse, kuid üdini stiilipuhtasse stsenaariumi. Teised tegelased saavad aru, et ma olen vale, ja vahivad mind ohutust kaugusest üksisilmi. Vahtijate armee suureneb iga hetkega.

Hotelli leidmine tundub ületamatu probleem. Kaardi järgi seisame otse hotelli ees, aga hotelli ei paista kusagilt. Lonely Planet lubab suurt hotelli, aga mida pole, seda pole. Ei oleks osanud oodata, et korralikul hotellil puudub korralik sissepääs, on vaid pehmelt öeldes tagasihoidlik uks ilma ühegi ingliskeelse sildita.

Vaieldamatult kõige mõnusamad ööbimiskohad leidsime tegelikult otse bussijaama saabuvate busside väravast, kus meid ootas ees terve trobikond umbkeelseid öömajapakkujaid. Alguses ei pööranud me pakkujatele tähelepanu, kuid pärast esimest õnnestunud katset muutus peremajutus meie suurimaks lemmikuks – hinnad on madalamad (hind sõltub kauplemisoskusest) ja teenus parem. Neid ööbimiskohti pole reisijuhtides kirjas ja seega peavad pakkujad oluliselt rohkem pingutama: loota saab vaid suust suhu ja internetifoorumites liikuvale infole.

Bussipiletit ostmas

Kas te kujutlete end ostmas bussipiletit inimeselt, kes ei taipa sõnakestki inglise keelt? Õigupoolest võiksite sama hästi rääkida ka setu keeles. Teile vaadatakse otsa täiesti mõistmatu, kuid siiralt abivalmi pilguga. Ja kannatliku moega. Kui arvate, et saate sihtpunkti nime vähemalt enam-vähem välja hääldatud, siis eksite rängalt. Suvalise kohanime Euroopa-pärasest (ükskõik millise aktsendiga) hääldusest ei mõika üheksa kassiiri kümnest vähimatki. Äratundmisrõõmu tabate kassiiri näost alles siis, kui viitate reisijuhist näpuga järge ajades vastavatele hieroglüüfidele.

Ei päästa suvalised paberilipikud ega hoolega maalitud trükitähed – keskmine hiinlane ei oska ladina tähti lugeda. Olge rõõmsad, et vähemalt numbreid kirjutatakse samamoodi, sest muidu jääks raha vist kulutamata. Ka piletitelt vajaliku info ammutamine (väljumisaeg, peatuse ja istekoha number) ei ole kergete killast, aga muretsemiseks pole põhjust, sest kõik Hiina ametiasutused, sh bussi- ja rongijaamad on sotsialistlikult mugavalt ülepersonaliseeritud – tööjõukulu kokkuhoiule rõhku ei panda. Igaks elujuhtumiks on eri töötaja. Üks kontrollib, et siseneksite õigesse ootesaali, teine, et ootaksite õige posti juures, kolmas, et väljuksite õige ukse juurest. Kui juba bussis istute, tahab teie piletit kontrollida veel vähemalt kolm inimest.

Maakonnaliinidel on bussisõit hoopis veider. Bussijaamast väljudes on buss peaaegu pooltühi (nii mõnigi kord oleme  bussis olnud ainsad reisijad). Niipea kui uhkes sõjaväevormis tähtis tegelinski on kontrollinud üle bussijuhi paberid ja avanud tõkkepuu, hakkab rahvas tänaval hääletama ja hõikama. Iga saja meetri tagant keegi lehvitab ja hüppab bussi. Vahel ajab see jõnksutamine vihale – ei oleks olnud ju raske oma kompsud sada meetrit edasi, bussijaamani vedida. Aga ei, küsimus on rahas: niipea kui buss on tänavamelusse jõudnud, on sõit odavam. See on nagu tuliuue autoga salongist välja sõites, kui viiendik auto hinnast kaob.

Bussisõidud aeglastel liinidel on paras katsumus. Esiteks see pidev peatumine iga saja meetri järel. Teiseks tuleb telerist vahetpidamata ülivaljult kohutava muusikaga tobe Hongkongi märul, kolmandaks on bussid suitsutossust sinised, sest Hiinas suitsetab iga ülemeetrimees. Kiirliinid on muidugi teine maailm: puhtus, padjad, tekid, veepudelid, konservtoit, värsked ajalehed ja hiinlaste keskmist kasvu arvestades arusaamatult suur jalaruum.

Ka maanteid on Hiinas kahesuguseid. Uued laiad magistraalid kaunistaksid iga riiki, seevastu väiksematel kõrvalteedel võib buss nii kõvasti rappuda, et pingilt mahakukkumine on tavaline. Mägedes mööda kitsaid serpentiine tiirutades on nii mõnigi hetk targem silmad kinni pigistada ja usaldada end üldsegi mitte usaldusväärse bussijuhi kätesse. Aga bussisõit on igal juhul elamus – vahel jääb aknast välja vaadates suu ammuli, teinekord hõivab kogu tähelepanu bussis endas olev melu.

Hiinlased on külalislahke rahvas ja see muudab reisimise äärmiselt nauditavaks, kuigi võib juhtuda, et aeg-ajalt vahib keegi kahvanägusid ikkagi veidike tigedama pilguga. Või püüab nahka üle kõrvade tõmmata. Aga sellest hoolimata soovitan kõigil, kel vähegi võimalik, enne saatuslikke olümpiamänge eheda Hiinaga tutvust teha. Hiljem on see palju keerulisem.