Tõsi, absoluutses vaesuses elavate leibkondade, isikute ja laste osakaal on Eestis 1997. aastast langenud vastavalt 36%-lt 14%-ni, 37%-lt 17%-ni ja 47%-lt 25%-ni. Kuid see ei saa veel kaugeltki rahuldada ühte Euroopa Liidu liikmesriiki.

Laste vaesuse määr on Eestis jätkuvalt suur. Uuringud näitavad, et just lapsega (lastega) peredel on suurim oht sattuda toimetulekuraskustesse. Üks iseärasus siiski on: kui aastatel 2000–2003 ohustas vaesus rohkem lasterikkaid, s.t kolme ja enama lapsega peresid, siis 2004. aastast ei ole vaesusriski ega laste arvukuse vahel enam ilmset seost. Olgu lapsi üks või kolm, oht vaesusse sattuda on mõlemal perel.

Vaesuse laastav mõju

Vaesuse mõju võib olla laastav – see jätab jälje nii tervisele, silmaringile, haridustasemele kui ka inimsuhetele, töö- ja karjäärivõimalustele. Ei saa öelda, et Eesti erakonnad ei mõistaks seda. Meil on vanemahüvitis ja lapsehoiutoetus, kasvanud on sünni- ja lastetoetused, kohalikud omavalitsused toetavad vastavalt võimalustele laste kooliminekut, lastele on tasuta koolilõuna, mõnel pool makstakse sünnipäevatoetustki.

Et suur vastutus laste heaolu tagamisel on asetatud kohalikule omavalitsusele, sõltub paljugi sellest, millises Eesti paigas lastega pere juhtub elama ning kui jõukas omavalitsus on. Seda, mida suudab rikas Tallinn, ei suuda iga vald Eestis. Just seepärast peab riigi poliitika väljenduma erinevuste vähendamises, võrdsete baasvõimaluste tagamises kõigile lastele üle riigi. See peaks olema esmane eesmärk, sest iga laps on aare.

Palju on räägitud hariduslikust kihistumisest, seetõttu on tähtis välja töötada õiglane mudel üldhariduskoolide rahastamiseks. Sihiks olgu põhimõte: võitjaid olgu rohkem ja kaotajaid võimalikult vähe, hea, kui üldse mitte. On tähtis, et ajal, mil Euroopa Liidu fondidest on võimalik saada vahendeid elu edendamiseks ka nn tõmbekeskustest kaugemal, ei tõmbaks meie abinõud võimalustest suurt tükki ära. Kannatajateks ei tohi osutuda väikevallad, kelle vahendid on niigi napid ja seepärast puudub neil ka võimalus aidata kehvemates tingimustes elavaid peresid.

Tõsta lastetoetusi

Just riiklik poliitika, mille üks olulisematest osadest on hariduspoliitika, peab vähendama kohalike omavalitsuste erinevusi. Seega peaks üldhariduskoolide uue rahastamismudeli väljatöötamine olema kõikide erakondade ühine hool, sest Eestis ei ole ühtegi erakonda, kes ei ole seadnud oma eesmärgiks laste heaolu. Paraku lähenetakse sellele tihti üksikküsimuste kaudu.

Rahvastikuminister seab küll eesmärgiks vanemapalga suurendamise kahekordseks alates neljandast ja pooleteisekordseks alates kolmandast lapsest, kuid jätab kõrvale mitte ainult haridusküsimused, vaid ka riiklike lastetoetuste suurendamise vajaduse.

Ometi ei ole lastetoetuste suurendamine ebaoluline. Laps ei tule mitte ainult ilmale tuua, teda tuleb ka koolitada, kasvatada, tagada talle parimad võimalused eluga toimetulekuks. Lastetoetuste suurendamine aitab leevendada lastega perede vaesusriski.

Absoluutsesse vaesusse ei lange mitte ainult paljulapselised pered, vaid lastega pered üldse. Seega vajab toetust ka ühe lapsega pere, rääkimata paljulapselistest peredest. Paljude poliitikute kõrvad on siin lapsevanemate ja neid esindavate organisatsioonide lastetoetuste tõstmise ettepanekule seni kurdiks jäänud. Kahjuks jäävad seejuures kannatajaks lapsed ja meil tuleb ka järgmise uurimuse avalikustamise järel nentida, et laste vaesuse määr püsib jätkuvalt suur.

Politikaanlus teeb kahju

Arutelu lapsi toetavate meetmete tervikpaketi üle peaks tooma erakonnad ühise laua taha. Lisaks lastetoetuste suurendamisele vajavad arutelu ka n-ö kaasnevad abinõud ebavõrdsuse vähendamiseks. Näiteks see, et iga koolilaps peaks riiklike vahendite abil saama tasuta osaleda vähemalt ühe huvialaringi tegevuses.

Arutelu vajab ka üldhariduskoolide rahastamismudel ja kutsehariduskoolidesse suunduvate noorte toetamine. Ka selline pealtnäha lihtne meede nagu kutsekoolide ühiselamukohtade riiklik toetamine aitaks kaasa kvalifitseeritud tööjõu põua vähendamisele.

Lastega seotud probleemide lahendamisel peavad erakonnad tegema koostööd lapsi esindavate organisatsioonidega. Praegu on perepoliitika muutunud valimiskampaaniates erakondade vahelise võitluse tallermaaks. See kahjustab ühishuvide leidmist.

Rahvastikupoliitiliste probleemide monopoliseerimine ja võidujooks selle nimel, kes avalikkusele esimesena suurima rahasumma välja hõikab, edasi ei vii. Rahvastikupoliitika kujundamine toimugu erakondliku võistluseta, koostöös.