Kohe pärast ilmumist Eesti raamatupoodides läbimüügi esikümnetesse ja “nädala lemmikuks” tõusnud “Must joon” on hetkel ühe kuumema prantsuse põnevikusepa Jean-Christophe Grangé viies romaan. Siinmail on temalt enne “Musta joont” trükimusta näinud veel kaks ta varasemat vaimuvilja: “Huntide impeerium” ja “Purpurjõed”.

Kinodes on jooksnud kummagi viimase raamatu põhjal tehtud samanimelised filmid – mõlemas peaosas Jean Reno, kelle jaoks praegu näib olevat tähtedesse kirjutatud igavesti üksnes prantsuse komissaride rollis esineda.

Grangé põnevik imeb oma hargnevate ja ristuvate süzˇeeliinidega ning roimaloo kohta ootamatult fantaasiaküllaste mahlakate epiteetide, metafooride ja võrdlustega lugeja endasse nagu vee käsna, nii et peaaegu 500-leheküljelist telliskivi käes hoides ei teki kordagi kõhklus, kas lehte edasi keerata või mitte. Või siiski?

Kui otsida Jean-Cristophe Grangé põnevusromaanidele ühiseid nimetajaid või märksõnu, siis võib öelda, et nende sisu ja jutustamisviis on häiriv ja ärevusttekitav. “Must joon” pakatab kirest, kuid see kirg on haiglane iha vere, haavade, valu ja piinarikka puhastustule järele, see on tiine seksuaalsusest, kuid lihalikkus esineb Grangé aeg-ajalt iiveldusttekitate stseenide nimekirjas kas räpase kiimana, on alandav ja sadistlik või siis oma kõige ülevamas vormis vaid halastavalt heatahtlik. Romaani autor koob meisterlikult võrku, kuid see pole turvavõrk, vaid katkematu ohutunde niidikeste rägastik, mis katab lõpuks nii kõik kauni kui ka hirmuäratava.

Alustab triloogiat

Teose peategelane on heitliku elukäiguga ajakirjanik Marc Dupeyrat, kes võtab ette otsirännaku Kagu-Aasia troopilistesse metsadesse ja suurlinnadesse. Ajendatud soovist saada kontakti Malaisias vangistatud sarimõrvar Jaques Reverdiga, vaadata tema pähe, “näha kuriteo iidset nägu” ja mõista kurjust, esineb ta oma eesmärgi saavutamise nimel esmalt väljamõeldud isikuna ning hakkab siis järk-järgult lähenema mõrtsukale nii füüsiliselt kui ka mentaalselt.

Kergus, millega ta oma identiteedi käest laseb libiseda, on kõike muud kui julgustav ning peaks kõditama raamatu lugeja eneseteadvust, kes kõhkleb, kas lubada endale pahelist naudingut õudustest, mida lehekülgede kaupa ta silme ette manatakse.

Grangé on intervjuusid andes korduvalt lubanud, et “Must joon” on esimene raamat triloogiast, mis hakkab uurima kurjuse olemust. Raamat on Jean-Cristophe Grangé senistest romaanidest kõige autobiograafilisem.

Jääb üle vaid loota pikka jalutuskäiku seda joont mööda ja seda, et autor ise ei kavatse seda ületada.