Tegelikult oleme suures osas härrad ja prouad Singletonid, suured üksildased. Eestiski kasvab üksikute inimeste arv, perekonnad muutuvad järjest haruldasemaks. Mida ette võtta, kas valitsus ei peaks organiseerima üksikute suurkogunemisi?
Arvan, et sellisele üksikute kogunemisele ei koguneks eriti palju inimesi, kuna ei taheta tunnistada, et oled üksik selles maailmas. Me jätame mulje, et ikka on keegi, kes ootab meid. Seoses sellega ei pea õigeks pikkade pühade pidamist, kuna inimene võib äkki hakata tajuma oma reaalset olukorda, oma üksindust. Suured pühad on depressiooni suured tekitajad.
Arvan, et üksindus mõjutab seksuaalset käitumist. Ei viitsi enam seksidagi. Selline halb tunne on pugenud paljude inimeste südamesse.
Arvan, et üksinduse vastu ei ole mingit rohtu kui töö ja töö. Seda on mõistnud tuhanded eestlased, kellest on saanud tööhullud. Alternatiivne rohi üksinduse vastu on muidugi armastus, aga paraku ei jätku maailmas armastust. Armastust ei jätku sellepärast, et me ei ole kindlad iseendas, äkki teeb see teine mulle ära. Parem on olla üksinda ja mängida õnnelikku.
Nüüd arvan positiivselt, pärast kolme negatiivset arvamist, et eestlaste tõeline super-ülesanne on õppida teist inimest armastama. Armastus päästab maailma! Armastuseks ei ole paremat aega kui kevad. Tulgem välja omast kotist ja visakem heatahtlik pilk teisele inimesele ja maailmale.
