
Oled lugejate arvamuste lehel, mille sisu eest Eesti Päevaleht ei vastuta. Lugejate arvamuste sisu eest vastutavad nende autorid.
Eesti Päevaleht kutsub lugejaid üles toimetusele inetutest arvamustest teada andma. Selleks palun helistage toimetuse valvenumbril 680 4440.
Reeglitega on võimalik tutvuda SIIN!
Jah, kontsert oli tõepoolest kompositsioonilt suurepärane, kui poleks olnud seda õnnetut helivõimendust. Olgu pealegi rajurokibändi helinivoo 110 - 120 detsibelli piires, see sobib, kuid ooperikatkendite helitase ei tohi olla nii kõrge. Ja veel üks tähelepanek - esinejatest suutis vaid Tõnu Tepandi hoida ennast mikrofonist sobival kaugusel. Tema laulus oli ka heli moonutusi kõige vähem. Võimsa häälega Jassi Zahharov küll ei tohiks mikrofonist 30 cm kaugusel laulda. Ja paradoks - valuläve lähedal helitase oli just kõige kallimas A sektoris. Kuid kasutu on helimeestele neid pretensioone esitada, ülevõimendamine jätkub ja mida edasi seda hullem.
Kavandatav mälestussammas Irdile on siiski mõnituas Eesti rahva üle. I.võttis aktiivselt osa 1949.a. küüditamisest ja ninetas ise seda sõnnikuveoks. 1941.a. märatses hävituspataljonlastena eestlasi tappes. Tema teatritegevus oli vaieldamatult vaid osa nõukogude propagandast ning tema isiklik läbilöögivõime põhines varasemal tema enda poolt valatud eestlaste verel. TEmale samba panek on järjekordne samm Puna-EEsti loomisel.
Unustusehõlma on kadunud helilooja Heldur Vatsel, kes 1935-37 aasta kirjutas "VANEMUISELE"kolm operetti.Materjal on Pille Margil Tartus olemas.Kirjutan sellest mehest raamatut, teatri-muusikamuuseumi materjalidest napib.Rein Tigane, tel.4423463
Minu kommentaar on mõeldud vastuseks LeoLevala`le.
Mul on tunne, et olete mõnedest asjadest veidi valesti aru. 1941.a. lahkusid paljud meile ja meie rahvale olulised kultuuritegelased nn. NSV Liidu "tagalasse". Kaarel Ird ja Epp Kaidu (kodanikunimega Leida Ird) võtsid ette sama teekonna. Enne II maailmasõja lõppu olid nad tagasi ja rakkes Vanemuisega. Pommitamise käigus oli ju ka Vanemuine saanud kannatada.
Ird ja küüditamine, sellised jutud ringlesid ringi vanemuislaste seas. Tõenäoliselt oli selle algatajateks Irdi vastased. Kaarel Ird oli mees, kelle pärast tuldi ja lahkuti teatrist. Minu teada pole ühtegi dokumenti, mis tõestaks Kaarel Irdi osalust küüditamisel.
Nõukogude ajal pidid kõik teatrid mängima teatava osa ideoloogilise sisu ja vaimuga tükkisid.
Ilm täpsemalt