Suurlinna tänavatel kihutavad säravad Mercedesed kõrvuti roostetanud Fiatidega, maakohtades on aga eesel endiselt kõige laiemalt kasutatav transpordivahend.

Anna-Maria Penu 24. juuli 2006 00:00

Linnas astuvad tüdrukud tikk-kontsadel ja õlgu paljastavate toppidega ühest firmapoest teise ning armastajapaarid jalutavad käsikäes tuhandete turistide vahel. Maal katab naiste juukseid pearätik ja seelik ulatub pahkluudeni ning kõik noored hoiavad vaid omasoolistest moodustunud gruppidesse.

Kaks erinevat Marokot, mida ühendab ühine argipäev. Mo‰eesid kerkib nagu seeni pärast vihma, baarid on igal õhtul rahvast pungil täis, karjuv vaesus kriibib valusalt silma ja aina rohkem noori proovib roostetanud laevadel Euroopasse emigreeruda.

Noored on Maroko rikkus

Noori peetakse Maroko suurimaks rikkuseks, kuid enamik sellest tugevast tööjõust istub päevast päeva turuväravas ning ootab juhuslikke tööotsi. Berberinoorte seas, kes pärit suurtest ja vaestest maal elavatest perekondadest, liigub ringi “hea nõuanne” otsida juba noorelt endale töökoht, et ei juhtuks see, mis Rabatti ja Casablancasse jõudnud õnneotsijatega.

Nimelt räägitakse, et pärast aastaid ja aastaid õppimist, pärast ülikoolidiplomit või magistrikraadi ei leia neist mitte keegi tööd. Seda kuuldes ei tule enamikule berberitest muidugi enam pähegi minna ülikooli tudeerima näiteks klassikalist araabia keelt. Ja nii jätavadki paljud Maroko noored kooli juba kümneaastaselt kus seda ja teist, et endale võimalikult vara tasuv töö otsida. Üldjuhul saavad neist turismitööstuse mutrid, sest vähesele haridusele vaatamata on võõrkeelte omandamine nendele kerge ja pealegi on turistide pealt teenitav raha raske ja tänamatu põllutööga võrreldes tunduvalt motiveerivam.

On ka Euroopast unistajaid, ent siin on kuulujutud samuti oma töö teinud. Kiidetakse töövõimalusi ja raha, ent hirmutatakse oma identiteedi kaotamisega. Siin-seal jutustatakse meestest, kes Euroopas elades unustavad oma keele ja kombed. Nad pole enam marokolased. Samas ei saa neist kunagi ka eurooplasi, sest uuel kodumaal jäävad nad alati võõraks. Marokolane on uhke oma berberi juurte üle ja tema enda sõnade kohaselt oleks tal identiteedita elada mõeldamatult raske. Ometi on meeleheide enamasti nii suur, et paljud otsustavad eluohtliku retke Euroopasse siiski ette võtta.

Alles pool sajandit tagasi olid kõik Maroko naised koduperenaised või orjad. Nüüdseks on olukord tunduvalt paranenud. Näiteks kolmandiku üliõpilaskonnast moodustavad naised, nad töötavad kõige erinevamatel aladel, isegi poliitikas. Ka abielluda võib naine nüüd selle mehega, keda armastab. Aga kui armastatud meheks osutub välismaalane, ei anta tollest liidust sündivale lapsele Maroko kodakondsust. Kui välismaalasega abiellub Maroko mees, siis sellist probleemi muidugi pole.

Võib vaid ette kujutada, millises segaduses leiab end selle kõige keskel mees, kui juba naistel on keeruline saavutada tasakaalu traditsioonilise araabia naise ja “uue naise” rollide vahel. Koraani, egiptuse seebiseriaalide (pehme variant mehhiko seebikatest) ja võimutseva mentaliteedi keskel, mis peab naisi teisejärgulisteks kodanikeks, püüavad marokolannad ühiskonnas endale kohta leida.

Maroko kuninga tagasihoidlik uuenduspoliitika

•• Kuningas Muhammad VI pilt ripub kõikide marokolaste kodudes, baaride, bussi- ja rongijaamade, kaupluste ja pankade seintel. Muhammad VI on tegelikult uue aja mees, kes abiellus 2002. aastal kahvatu ja puna-päise Fesi linnast pärit arvutiinseneriga.

•• Valitsemise asjus jätkab Muhammad VI oma isa Hassan II tagasihoidlikku uuendusjoont. 1999. aastal troonile asudes alustas ta mitmeid aeglaselt edenevaid sotsiaal-, haridus- ja tööreforme. Poliitilised ja kaubandussuhted Euroopa Liidu ning USA-ga on paranenud ning jätkavad pideval tõusuteel. Eriti rahule jäid läänemaailma juhid eelmisel aastal vastu võe-tud mudawna ehk perekonnaseadusega, mis annab marokolannadele õigused ja kaitse abielu-, lahutuse- ning lastehooldusküsimustes.

•• Maroko ühinemine terrorismivastase võitlusega on maale toonud miljoneid dollareid Ameerika Ühendriikide majandusabi. See on hädavajalik raha, millega on parandatud teedevõrku, viidud elekter pea kõikidesse maapiirkondadesse ning ehitatud elurajoonidesse korralik sanitaarsüsteem.

•• Kui Lääne-Sahara konflikt, Hispaania koloniaallinnade Ceuta ja Melilla küsimus või Marokost tulevate immigrantide kasv käib Euroopa Liidu liikmesriikide kriitilisest pressist läbi üle päeva, siis Maroko ajakirjanduses puuduv sõnavabadus, vanglates lokkav piinamine ning teisitimõtlejate riigist väljasaatmine lääneriikide und ei häiri.

Maroko

Noor rahvas

•• 30-miljonilisest rahvaarvust moodustavad 70 protsenti alla 30-aastased.

Madal kirjaoskus

•• Tööpuudus ulatub Marokos 20 protsendini ja kirjaoskamatus 50 protsendini.

Naiste tööhõive

•• Naiste olukord on aastakümnetega paranenud, ent ikka töötab vaid 27 protsenti naistest. Ka kirjaoskamatus on naiste seas suurem – 62 protsenti.

Trüki

Saada