Eerik Hanni: Kiiremini ja kaugemale, kuid madalalt

Möödunud kümnendil võitsid Eesti sportlased aastas keskmiselt ligikaudu 100 medalit, neist poole tõid koju täiskasvanud. Eesti on seega väärikalt esinenud. Tõsi, suur osa võitudest tuli aladelt, mida iga päev telerist ei näe ja lehest ei loe. Saime kangelasi ja rollimudeleid — kokku kümme. Just nii palju tuli juurde olümpiamedaliste. Olümpiamängudelt võideti rohkem medaleid kui ühelgi varasemal Eesti iseseisvuskümnendil. Spordiasjatundja Raul Rebane on öelnud, et tippspordi toode ei ole võit, vaid see, kuidas rahvas ennast võiduga suhestab. Eesti rahvas suhestub medalitega kirglikult.

Eesti spordijuhid on tagasihoidlikult iga olümpiamedalit nimetanud imeks. Aga tegelikult teavad ju kõik väga hästi, et ükski olümpiavõit ei ole ainult ime. Sportlane on selle nimel teinud aastaid rasket tööd, ja mitte ainult sportlane, vaid ka tema treener, kogu tema meeskond. Aga vaja on ka õnne ja kui kõik hästi läheb, siis tundub see tõesti imena. Enne õnnefaktorini jõudmist on siiski vaja kõva tööd, abilisi ja oskusi. Selleks et töö sujuks, jagatakse toetusi.

Eesti riigi spordikulutused ei ole võrreldes teiste riikidega millegi poolest eriti tähelepanuväärsed. Riigi raha osatähtsus spordisüsteemis on aga suur, suurem kui paljudes lääneriikides.

Euroopa Komisjoni tellitud spordi rahastamise uuring näitab, et spordisüsteemis olevast rahast moodustasid riigilt saadud toetused Eestis ligikaudu 13% ja Soomes 8%. Samal ajal moodustas inimeste enda panus spordisüsteemis ringlevast rahast Eestis 39%, Soomes aga 64%. Kusjuures Eesti puhul on tegu arvestusliku näitajaga, mille leidmisel on võetud eelduseks, et viiendik inimeste vaba aja veetmise kulutustest läheb spordi valdkonda. Kuid ega eestlased ei spordigi põhiliselt klubides. Joostakse metsas ja üksinda — kokkuhoidlikult.

Eestis ja Lätis toetab riik sporti ligikaudu 13 euroga ja Soomes 40 euroga inimese kohta aastas. Keskmine Eesti elanik kulutab aastas spordile hinnanguliselt 47, lätlane 15 ja soomlane 339 eurot.
Ida-Euroopa riikides ongi avaliku sektori osa spordi rahastamisel märksa suurem kui läänes ja inimeste enda kulutused väiksemad. Seega tuleb meil seda vähest raha kulutada märksa tulemuslikumalt.

Kuidas raha tuleks kulutada? Eesti spordisüsteem püsib fanaatikutest treeneritel, kellele on vaid unistuseks teenida võrdväärset töötasu õpetajatega. Õpetajatega, kelle madal töötasu on juba aastaid kõigile teada. Kõik teavad, et tarvis on parandada treenerite olukorda, sest heast treenerist algab tahe ja meelekindlus, mis aastate pärast vermitakse medaliteks. Ligi kolmandikul kahe kõrgema kategooria treeneritest puudub üldse treeneritööga seotud tööleping, nad tegutsevad heast tahtest ja vabast ajast. Loomulikult küsib turg, miks maksta kellelegi palka, kui ta teeb töö ära ka tasuta, on tööl ka nädalavahetuseti ja suvel. Kuid üle poole kahe kõige kõrgema (neljanda ja viienda) kategooria treeneritest ei leia aega, et oma parimate õpilastega piisavalt tegeleda.

Eestis on vähe inimesi, aga igaühel on mõni eriline võime: üks jookseb kiirelt, teine kaua, kolmandal ei värise käsi, neljas vaatab sellise pilguga, et teeb haiget, ja viies räägib ainult tarka juttu. Suveolümpial jagatakse viimasel ajal 300 kuldmedalit ja taliolümpial ligi 90, küll igaüks juba oma ala leiab. Andekate noorte spordi juurde toomine on esimene võimalik samm tulevase edu tagamiseks.

Eestis on talendiotsinguga tegeletud vähe ja enamikul spordialaliitudel süstemaatiline plaan selleks puudub. Ent see on nõrk koht ka paljudes teistes riikides. See tähendab, et Eestil on siin arengueelise võimalus. Suuremakski probleemiks kui talentide leidmine on meil aga nende arendamine ja toetamine. Seda eriti täiskasvanuikka jõudmise ajal. See on aeg, kui pannakse motivatsioon proovile — kui noorel sportlasel puuduvad veel tulemused, mis lubaksid saada tuge spordisüsteemilt, tuleb ise hakkama saada. Selles vanusevahemikus on mitmed tulevikulootused valinud uue tegevusala.

Eesti sportlastele pakutavatest tugiteenustest on hästi kättesaadavad vaid massaaž ja pääsetakse ka spordiarsti vastuvõtule. Näiteks toitumisnõustaja konsultatsioonil oli käinud vaid veidi üle kolmandiku küsitletutest. Aga kas need polnud mitte Rein Taaramäe ja Kaia Kanepi, kes muu hulgas tänu põhjalikule toitumisanalüüsile tulemusi parandasid? Psühholoogi abi on kasutanud veelgi vähem sportlasi, kuigi suur osa ebaõnnestumistest on kinni just sportlase peas. Eestis on suur osa spetsiifilisematest tugiteenustest kättesaadavad vaid vähestele tippsportlastele. Sageli võib noorsportlaste vajadus sellise toe järele olla aga suuremgi.

Rääkides olümpiavõitudest ja talendiotsingust ja sellest, kuhu peaks tippsport jõudma, ei tea me siiski, milleks tippsporti õigupoolest vaja on. Täpsemini — loomulikult me teame seda. Me teame, miks nii mõnigi väsinu pärast südaööd teleri sisse lülitas ja uneajast Austraalia lahtisi meistrivõistlusi vaatama asus, miks väärikas eas härrad võistlustel teinekord väljapeetuse minetavad. Aga me ei tea, miks paneb Eesti riik igal aastal ligikaudu kuus kuni kaheksa miljonit eurot tippspordi toetamiseks. Milles seisneb tippspordi riiklik tähtsus? Sporti reguleerivad seadused, planeerivad arengukavad ja muud dokumendid ei ütle eesmärkide kohta just palju. Medalite võitmine saab olla sportlase eesmärk, aga riik ei telli medaleid.

Ega sel Eesti tippspordisüsteemil väga viga ei olegi, kui välja arvata, et puudub laiem eesmärk, rahastamisskeem on suuresti läbipaistmatu, treeneriamet on perspektiivitu ning raskusi on noorte motiveerimisel. Õnneks on kõik need probleemid hea tahtmise korral lahendatavad ja kui juba tahtmine on, siis ei ole enam takistusi.