Risto Järv: muinasjutud õpetavad meid elama

— Mida muinasjutud tänapäeva inimesele tähendavad, miks neid vaja on?

— Muinasjutt on lugu inimesest ja temas õnnest. Me arvame, et muinasjutud on ainult lasteraamatutes, aga tegelikult tavatseme muinasjutulist mõtteviisi ja loo ülesehitust kasutada paljude sündmuste kirjeldamiseks. Muinasjutt on argieluga põrkuv imelise mõõde; ütleme ju ikka mingi imelise kogemuse peale: „See oli nagu muinasjutus!”

Muinasjutu nüüdisvaste on seiklusfilmid ja muu selline – tänapäeva Tuhkatriinu-lugu algab hallist kontoritöötajast, kes satub ootamatute sündmuste keerisesse, ent saab hakkama ja saavutab õnne. Aga kõik see tuleb minevikust. Muinasjutt pakub meile arhetüüpseid kujusid, keda on kerge kasutada ja kellega samastuda.

— Kust sinu huvi muinasjuttude vastu pärineb, ilmselt lapsepõlvest?

— Muinasjutu ettelugemine mu lapseeas on küll üks mu esimesi mälestusi. Olin mõistagi hiljem ka ise ahne raamatulugeja, ent praegu üht muinasjuttu eraldi esile tuua ei oskagi. Taani folklorist Bengt Holbek, muinasjutu-uurimise suurkuju, on kirjutanud, et igal inimesel on lapsepõlve lemmikmuinasjutt, mis saadab teda läbi elu ja et hiljem inimese elukäiku analüüsides leiame, kuidas see mitmest küljest tema elu peegeldab – seda on mu vestlused üliõpilastega kinnitanud.

Muinasjutt mõjub ju meile tegelikult salaja – nagu reklaam. See juhib meid sageli alateadvuse kaudu. Muinasjuttude abil võime saada teada oma varjatud poolest. Seepärast on palju ka muinasjutuga seotud psühhoanalüütilisi käsitlusi.

— Jutuvestmine ei ole enam nii levinud kui vanasti, aga kas meil teatakse ja räägitakse muinasjutumaailmast rohkem või vähem kui näiteks meie naabrite juures?

— Need viisteist jutuvestjat, kelle lood plaadile said, on siiski vaid jäämäe tipp. Nii Setumaal kui ka mujal Eestis on igaühel omad lood rääkida. Siin on oluline see, et ka muinasjutu kuulamine on olnud pärimuslikus kultuuris lisaks lastele ka täisjõus inimeste asi. See on eesti jutuklubide käivitaja Piret Pääri idee – panna inimesed „oma lugu” rääkima, tema on just sel teemal äsja saanud valmis põneva filmi.

Lätlastel on sellised jutuklubid järjest populaarsemad. Aga kaugemale vaadates – paar kuud tagasi sain erakordse kogemuse Šotimaal, kus vesteti muinasjutte pubis – hulk rahvast tuli ühte Edinburghi kesklinna kõrtsituppa kokku kuulama šoti külast pärit vanemat jutumeest. Mõnusas hämaras kõrtsitoas pandi soovijate nimed kaustikusse kirja ning iga tahtja sai õhtul rääkida ühe muinasjutu.

Aga et muinasjutud pole ka tänapäeva Eesti täiskasvanutele sugugi võõrad, seda näitavad muinasjutuanekdoodid, mida olen samuti hiljuti analüüsinud. Delfi naljalehte on inimesed saatnud üksjagu muinasjutu­anekdoote, kus tuntud muinasjututegelasi kasutatakse koomilises valguses. Sageli näidatakse neis just jutukangelaste „täiskasvanud” poolt.

— Meie muinasjutud on saanud ilmselt mõjusid nii idast kui ka läänest. Aga kas on mõni tuntud lugu, mida me võime täie õigusega autentselt enda omaks pidada?

— Sõna „autentne” on üks põnev sõna, mida kasutatakse sageli pärimusega paaris.

See on ju tavaline, et samad muinasjutud on tuntud eri rahvastel. Teisalt on aines olnud kergesti kohandatav – nii on läbi aja naabrite lood hõlpsasti üle võetud. Aga paar lugu plaadil on sellisena tuntud teadaolevalt ainult Setu alal – näiteks „Uba pidi taevasse”, mida plaadil räägib üks noorem setu jutuvestja.

— Miks „Valgõ härg” välja anti? Kust saab seda inimene, kes muinasjuttude vastu huvi tunneb?

— Mõte tuli ilmselt siis, kui andsin tudengitele kursust rahvajuttudest. Vaatasime videonäiteid ekspeditsioonidel kogutud juttudest. Siis tunduski, et need võivad huvi pakkuda ka teistele. Plaan oli juba päris ammu, aga kuna me polnud sellist asja varem teinud, läks meil päris pikalt aega. Mul oli kindel soov, et lugude all oleks nii setu-, kui ka eestikeelsed subtiitrid – sest kogemus üliõpilastega näitas, et mittesetul võib olla raske teksti mõista.

Kogumikku saab pärimuskultuuriga seotud asutustest, näiteks muuseumidest, aga see on müügil ka Apollo raamatupoes. See plaat läks kingiks kõigile Võru- ja Põlvamaa koolidele.

— Oled aprillist eesti rahvaluule arhiivi juhataja. Kas see tähendab, et peagi saame arhiivis lugeda suurt hulka ammuse aja muinasjutte?

— Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiiv Tartus on tõepoolest hiiglasuur maailm, mis vajaks rahvale palju lähemale toomist, kui oleme seni suutnud. Samuti tuleks püüda muuta argiteadvuses ikka veel olevat kujutlust folkloorist kui ainult mineviku kultuurist – folkloori luuakse kogu aeg ning seda talletatakse ja avaldatakse pidevalt.

— On sul plaanis veel midagi samalaadset nagu kõnealune DVD?

— DVD-d esialgu plaanis pole, küll peaks varsti trükist tulema samuti kaua valminud mahukas imemuinasjuttude antoloogia, kuhu oleme koos kolleegidega Tartu ülikoolist valinud igast eesti imemuinasjutust mitu varianti. Need annavad ülevaate kogu eesti muinasjuturepertuaarist.

Aga jah, just tänapäevasele pärimusele tahaks rõhuda.

— Kas muinasjututraditsioon jääb elama?

— Kindlasti pole muinasjutt surmale määratud, sest kuigi see taust võib meile tunduda võõras, räägib muinasjutt ju inimesest – ka loomamuinasjutt räägib inimesest. Ega inimene ole muutunud, tema mured ja teemad pole kadunud. Muinasjutud võiks olla sidemeks mineviku ja tänapäeva vahel.

Kes ta on?

Risto Järv

Sündinud 15. jaanuaril

1971 Tallinnas

Haridus

•• 1989 Tallinna ühis­güm­naa­sium

•• 1995 Tartu ülikool, fol­klo­ris­tika

•• 2005 Tartu ülikool, dokto­ri­kraad

Töö

•• 2009 kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi juhataja, Tartu ülikooli dotsent

•• 2006–2009 Tartu ülikooli vanemteadur

•• 1997–2006 Tartu ülikooli teadur

Muinasjutuüllitised

•• 2009 DVD „Valgõ härg / Valge härg” koostaja. Plaadil on kaks tosinat muinasjuttu 15 setu jutuvestjalt, kaasas vihik juttude setukeelse tekstiga.

•• 2006 „Taevane pulm. Eesti rahvajutte” toimetaja (koos Piret Pääri ja Anne Türnpuga)

•• 2005 teksti- ja CD-antoloogia „Regivärsist netinaljadeni” koostaja-toimetaja (koos Taive Särjega)

•• 2004 muinasjutuväljaanne „Kahrukõrvaga Ivvan” koostaja (koos Paul Haguga)