Keegi meist ei tahaks olla valiku ees, mille peab tegema silmapõhja lubjastumise all kannatav patsient. See on nagu tänavaröövi ohvril: raha või elukvaliteet. Otsuse – kas kasutada hirmkalleid, kuid efektiivseid süste, mida haigekassa ei hüvita – peavad langetama kõik seni ravimatuks peetud tõve käes kannatajad.
Koorub välja kaks probleemi: ravimite soodustused ja hüvitised ning medikamentide kasutamine olukordades, milleks nad ei ole ette nähtud.
Päevalehega vestelnud naise silmadele on parim võimalus 18 000-kroonise doosihinnaga ravim, mis jõudis Eestisse alles mullu. Vaja on vähemalt kolme süsti ning pensionäri arveid aitavad tasuda lapsed-lapselapsed. Naine on senini ravile väga hästi reageerinud ning tema elukvaliteet on oluliselt tõusnud; ta saab igapäevatoimingutega kõrvalise abita hakkama.
Loodetavasti võtab silmaarstide seltsi taotlust alates järgmisest aastast ravimit hüvitada läbi vaatav haigekassa komisjon arvesse ka kalli ravimi kasutamise mõju sotsiaalsüsteemile üldisemalt. Oluliselt hoitaks kokku kas või abiliste ja põetajate pealt, keda pime inimene vajaks.
Senini ravitakse silmapõhja märja lubjastumise vormi Eestis hoopis soolevähi raviks mõeldud Avastiniga, mis on tunduvalt odavam. Kuid see ravim ei ole silmarohuna välja töötatud ja sellisena pole seda ka katsetatud. Vähiravimi kasutamine on sarnane antidepressantidega ohtliku ülekaalu langetamisega või südameravimiga liigse vee organismist väljaajamisega. Mõlemat tehakse Eesti arstide soovitusel kuuldavasti samuti palju.
Isegi kui muuks eesmärgiks välja töötatud ravimid mõjuvad patsiendile esialgu hästi, on tema tervisega riskimine lubamatu. Sellised rohud ei ole ebastandardseks kasutamiseks läbinud kõiki uuringuid ning nende pikaajaline mõju on tihti teadmata. Ka Avastin ei ole mõeldud silmasiseseks süstimiseks, näiteks Ungaris on see keelatud.
