Mõõta olematut

Möödunud aastal laiendasid tumedat teaduslikku kategooriat eesti ökoloogid Meelis Pärtel ja Martin Zobel, tuues käibele tumeda elurikkuse mõiste. Ökoloogid on liigi- ehk elurikkust määratlenud nii: see on teatud alal elavate taime-, looma- või mis tahes teiste elusorganismide liikide arv. Lähed metsatukka või raba äärde, loed seal kohatud liigid üle ja ongi selge, kui suur on kohalik elurikkus.
Vaese kasukas on mets, põllumees on põline rikas, ökoloog aga nii rikas, kui palju liike ta oma lapilt kokku loeb. Loeb ühel aastal, loeb teisel, loeb tükil kolmandalgi ja nõnda saab arvurea, mis näitab, kas elu muutub rikkamaks või vaesemaks. Uudistest võib järeldada, et see muutub üha vaesemaks.
Eestikeelne termin „elurikkus” on ühtpidi väljendatav arvulise suurusena, kuid teistpidi sisaldab eneses hinnangut: mida rikkam, seda parem, kes siis selles kahtleks.

Kuid nii nagu inimene kaldub oma ainelist rikkust võrdlema naabri omaga, võrdlevad ökoloogid koosluste elurikkust ehk ladinakeelse tüvega diversiteeti naaberpiirkondade, aga ka kaugemate aladega.

Siit tuleneb loomulik vajadus teada, kui rikas ja paljutahuline elu uuritavas paigas üleüldse olla võiks. Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi professorid Meelis Pärtel ja Martin Zobel tulid koos teadur Robert Szava-Kovatsiga mõttele pakkuda välja uus suurus, mida ökoloogid võiksid kooslustes mõõta, nimelt puuduv elurikkus. Nad nimetasid selle tumedaks elurikkuseks (dark diversity).

Mõte on iseenesest lihtne ja loogiline ning kuna see kõlab ka intrigeerivalt, siis leidis nende artikkel, mis ilmus ajakirjas Trends in Ecology and Evolution, omajagu vastukaja. Miks ka mitte, kui meie ökoloogid teevad ettepaneku uurida seda, mida ei ole, ehk siis omamoodi vaakumit liikide koosluses. Nii nagu vaakumist lipsavad välja virtuaalsed osakesed, mida on suudetud täiesti reaalselt mõõta, soovitavad Pärtel ja tema kolleegid mõõta virtuaalseid liike.

„On võimalik määrata kindlasse liigifondi kuuluv liik, mida kohapeal ei esine. Me kutsume seda kokkulugemata hulka „tumedaks elurikkuseks”. Puuduvate liikide uurimine on ökoloogias haruldane, esineb vaid üksikuid erandeid. Kuid liikide puudumine võib pakkuda teaduslikku huvi. See võib peegeldada looduskaitsjatele muret tegevaid kohalikke väljasuremisi,” kirjutavad nad.

Lahkunud või saabumata

Tume elurikkus on meie ökoloogide arvates kasulik mõiste, et mõista elurikkuse mustreid. Igal ökosüsteemil on oma nähtamatu evolutsiooniline taust, selle tume elurikkus, mis lubab paremini mõista kohalikku elurikkust suunavaid protsesse. Isegi kui tumedat elurikkust ei saa mõõta, vaid hinnata, on see vajalik, et mõista ökokoosluste käitumist. Ja vältimatu, et võrrelda piirkondade elurikkust ja kohaliku elurikkuse suhtelist kadumist.

„Kogu võimalike liikide hulka oleme nimetanud liigifondiks. Sinna kuuluvad kõik liigid, mis on regioonis olemas – seega saavad teoreetiliselt meid huvitavasse kohta levida ja sobivad sinna elama. Tume elurikkus on see osa võimalikest liikidest, keda mingil põhjusel antud ajahetkel kohal ei ole,” selgitab Meelis Pärtel.

Kuid kas on ka selliseid elupaiku, kus tume elurikkus on null, sest realiseeritud on kõik rikkuse võimalused? Või pole see põhimõtteliselt võimalik, nagu inimene ei saa olla kunagi nii rikas, kui tahab? „Selliseid ökosüsteeme peaaegu ei ole, enamasti on ikka liike hulga vähem, kuna kohalesaabumine võtab aega,” vastab Pärtel. „Euroopas näiteks ei ole kõik taimeliigid pärast jääaega veel jõudnud keskkonna poolest sobivatesse elupaikadesse, toimuvad juhuslikud väljasuremised, liike kaob kooslustest ebasoodsatel aastatel parasiitide tõttu.”

Taimekoosluste kohta teavad teadlased, et keskmiselt on tume elurikkus kolm korda suurem kui lokaalne elurikkus. Kuid kuidas on lood Eestis? „Oskan vastata taimekoosluste kohta,” ütleb Pärtel. „Tume elurikkus on ilmsesti suurem kas noortes, väljakujunemata kooslustes, näiteks raiesmikes, väga häiritud aladel, kus võimalikud liigid ei ole jõudnud veel kohale levida või on lokaalselt välja surnud.” Kõige väiksem võiks olla tume elurikkus stabiilsetes kooslustes.