JUHTKIRI: Kas kordub Iraagi-viga?

Nüüd, 2012. aasta jaanuaris on laual uus dilemma: kas uskuda USA ja Iisraeli väiteid, et Iraan tahab endale tuumarelvi välja töötada, või Iraani enda väiteid, et ta kasutab tuumauuringute tulemusi vaid energeetikas ja ravimitööstuses? Ja kas karistades Iraani hüpoteetilise ohu eest, põhjustame vaid samasuguse uue naftahindade ralli ja toidukriisi nagu see, mis 2008. aastal maailmamajanduse krahhile kaasa aitas?

Kui kordub 2003. aasta (nagu Iraagis), näeme USA luureteenistuste järjekordset suurt ämbrit ja Iraan tegelikult tuumarelvi ei valmistagi. Kui kordub 1998. aasta (nagu Pakistanis), kuulutab mõni islamiriik millalgi, et tal on juba tuumarelv olemas. Aga ka see ei tähenda veel, et ta neid tuumarelvi kunagi kasutada kavatseks. Kahtlemata tahaks mõni igavlev kindral uusi väljakutseid, aga väikeste võidukate sõdade ajastu valimiseelse komejandina peaks olema juba 19. sajandi igand. Õnneks India ei alustanud 1998. aastal Pakistani vastu sõda ja tuleb tõsiselt loota, et ka Iisraelile pannakse õigel ajal mõistus pähe. Just samade ameeriklaste poolt.

Kui 2008. aasta augustis korraldas Venemaa „väikese võiduka sõja” Gruusias, et läänt Kosovo tunnustamise eest karistada, tegi ka Eesti järelduse, et Venemaa võib rünnata keda tahes. USA tollane hinnang Eesti poliitikale oli aga Wikileaksi andmete põhjal, et eestlased on mõnevõrra paranoilised Venemaa ohu suhtes.

Iraani võime suurt sõda alustada on veelgi väiksem kui Venemaal ja tal pole ka ühtki relva, et ameeriklasi tegelikult rünnata. Iraani oht pole küll nii suur, et selle pärast peaks üleilmse kriisi esile kutsuma. Samal ajal aga oleks ehk pidanud ka Iisraelile kehtestama sanktsioonid Dimona varjatud tuumaprogrammi eest. Praegu on just õige aeg anda ameeriklastele viisakalt mõista, et nende paanika Iraani pärast on mõnevõrra paranoiline.