Šariaat naaseb Liibüasse, mitmenaisepidamine taas tervitatav
Autoritaarsuse ühe vormi asendamine teisega tundub julma pettumusena pärast seitse kuud kestnud NATO õhurünnakuid demokraatia nimel. Tegelikult tegid režiimimuutusele kaasa aidanud lääneriigid vähe jõupingutusi, et uued valitsejad ei kehtestaks Liibüas teokraatiat. See on hind, mida lääs vabatahtlikult maksab vastutasuks eesõiguse eest valida riigi uus juhtkond. Islami kattevari annab usaldusväärsuse Liibüa uutele juhtidele, keda muidu võidaks pidada välismaalt suunatud nukkudeks.
Samal põhjusel on lääs läbi sõrmede vaadanud naftašeikide pikaajalisele liidule radikaalsete usutegelastega. Näiteks dekadentlikud saudid, keda toetab USA, mitte ainult praktiseerivad vahhabiidi islamit, mis on tänapäeva islami fundamentalismi allikas, vaid ka ekspordivad seda islami äärmuslikku vormi, surudes järk-järgult kõrvale liberaalsemaid islami traditsioone. Kui Saudi kroonprints hiljuti suri ja perekond nimetas tema asemel troonipärijaks kõige reaktsioonilisema islamisti, oli USA vait.
Araabia monarhid on muutunud USA huvidega nii seotuks, et ameeriklased pole suutnud takistada sealt lähtuvat muslimi äärmusrühmituste ja madrasade rahastamist. Aafrikast Lõuna- ja Kagu-Aasiani on naftadollarid mänginud võtmerolli lääne, Iisraeli ja India sihikule võtnud islamifundamentalismi õhutamises. USA tahtmine hoida naftarikastes riikides võimul järeleandlikke režiime trumpab üle kõik muud kaalutlused. Lääne toel on isegi kõige türanlikumad naftamonarhid pääsenud araabia kevadest kriimustusteta.
NATO juhitud režiimivahetuse eesmärk Liibüas, kus asuvad just sellise toornafta, mida Ameerika ja Euroopa naftatöötlejad eelistavad, maailma suurimad reservid, ei olnud liberaalse demokraatia sisse viimine. Uut Liibüat ootavad ebakindlad ajad. Ainus kindel asi on see, et uued valitsejad jäävad tänu võlgu neile, kes nad võimule aitasid. USA senaator John McCain on juba teatanud, et Liibüa uued valitsejad on „valmis hüvitama meile ja meie liitlastele” režiimivahetuse kulud.
Tsementeeritud suhted
Ameerika sidemed islamistlike riigivalitsejatega ja -rühmitustega tsementeeriti 1980-ndatel, kui Reagani administratsioon kasutas islamit kui ideoloogilist vahendit relvastatud vastupanu õhutamiseks Nõukogude okupatsioonile Afganistanis. Kuid Afganistanis toimunud Nõukogude-vastase võitluse õppetunnid on juba unustatud. Näiteks Obama administratsiooni praegune püüd sõlmida faustlikku tehingut Talibaniga eirab Ameerika enda kogemust sarnaste tehingute tagajärgedest.
Teine õppetund, mida ignoreeritakse, on see, et islamimässuliste sõjalisel koolitamisel ja neile režiimi kukutamiseks surmarelvade tarnimisel peab olema ettevaatlik. Tõenäoliselt osutub terve müriaadi erinevate rühmituste allutamine valitsuse kontrollile keeruliseks, mille tulemusena võib otse Euroopa ukselävele tekkida džihadistide tsitadell.
USA poliitika esindajad väidavad, et sõjas on mõnikord vaja valida kahest halvast vähem halb. Samal ajal toob USA praktika upitada Lähis-Idas võimule valitsejaid, keda nad saavad mõjutada, sageli kaasa tugeva USA-vastase meelsuse ning toetuse rohkem sõltumatutele ja „autentsematele” islamistlikele jõududele. Kui toimuvad valimised, väljuvad sealt sageli võitjatena just autonoomsed islamistid nagu Gazas ja Tuneesias.
Võitlust islamiterrorismi vastu saadab edu üksnes siis, kui on tagatud, et riiklikku tuge ei saa need islamifundamentalism vormid, mis ülistavad vägivalda religiooni tööriistana. Kahjuks eirab USA selles osas tahtlikult lähimineviku õppetunde.
