Euroopa rooli peab haarama naine
Ja kui see ükskord seisma jääb, ei tarvitse isegi hädapidurid enam pidurdada tema sööstu uuesti mäest alla, juhitavuse kaotust ja teelt väljasõitu. Kaks tegelast kähmlevad rooli pärast, teised lamavad teadvusetult veoauto tagumistes magamiskabiinides. Meil on tarvis naist, kes tuleks ja nende asjad korda ajaks. Tema nimi on Angela.
Kreeka ja euroala on selle kriisi palavamad kolded. Auto võib iga hetk seisma jääda Ateena tänavate viha ning Brüsseli, Berliini, Frankfurdi ja Luxembourgi (kus euroala riigid neil päevil kogunevad) jätkuva ühtsusepuuduse mõjul. Asi pole ainult Kreekas. Viha keeb üle Iirimaal, Portugalis ja ka Hispaanias, kus inimesed leiavad, et noored, vaesed ja töötud on sunnitud kinni maksma oma poliitikute ning Prantsusmaa ja Saksamaa pankurite isekat hooletust, kes laenasid laialt ajal, mil laenata poleks tohtinud üldse. Üle kogu maailmajao on kasvamas leegionid indignados’eid, nagu neid kutsutakse Hispaanias või aganaktismenoi (vihaleaetud), nagu neid hüütakse Kreekas. Portugali sõprade kõr-geltharitud lapsed on juba kaotanud lootuse leida töövõimalusi kodus, otsides rakendust Brasiilias, Mosambiigis või Angolas.
Araabia kevad, Euroopa jõuetus
Ja tegelikult ei piirdu kaos ka euroalaga. Viimne kui üks Euroopa Liidu suurem projekt on vankuma löönud. Prantsusmaa ja Itaalia arvavad, et Schengeni ala saavutus, piirikontrollita elu, tuleks ära lõpetada – lihtsalt see-pärast, et mõni tuhat inimest pingelisest Põhja-Aafrikast otsivad varjupaika Itaaliale kuuluvalt Lampedusa saarelt. Paljud Euroopa riigid on juba sattunud paanikasse sisserännanute ja sisserändajatest põlvnevate inimeste pärast, eriti kui nad on muslimid. Solidaarsus ja sotsiaalne õiglus – 1945. aasta järgse Euroopa projekti kesksed ideed – on kasvava ebavõrdsuse ja riigivõla vähendamiseks tehtavate kulukärbete tõttu pea igal pool taandumas.
Araabia kevade näol seisab Euroopa vastakuti siiani 21. sajandi kõige lootusrikkama sündmustejadaga, mille ulatus ja potentsiaal on võrreldavad 1989. aastaga, kuid kollektiivne ja institutsiooniline reageering sellele ajaloolisele võimalusele on uskumatult jõuetu. Ometi pidi sellest saama aasta, mil Euroopa Liit hakkab välispoliitika alal ühiselt tegutsema. Isegi kõige lootusrikkamatel juhtudel, nagu Tuneesia või Egiptuse puhul, võivad meil olla vaid mõned kuud, et vältida araabia kevade muutumist araabia sügiseks. Kui petetakse islamimaade poole elanikkonna lootusi, kes on alla 30-aastased, siis toob see kaasa edasised ja juba suuremad sisserändajate lained Euroopasse. Islamistid kasutavad oma maades valitseva poolvabaduse ja segaduse poolt loodud võimalusi. See ei pea tingimata nii minema, aga see ka võib üsna kergesti nii minna.
Euroopa juhitud sõjalise sekkumise puhul Liibüas valitses juba alguses eeldus, et sellest kujuneb aeglane ränk vaevlemine, kuid seekord on ebameeldival moel paljastunud Euroopa krooniline suutmatus koondada oma sõjalisi võimeid. Juba hakkab mõnel kaasatud Euroopa riigil sõjamoon otsa saama.
Isegi laienemine, Euroopa kõige edukam ettevõtmine, on peaaegu seiskunud. Euroopa Liidu liikmestaatuse magnetiline külgetõmme mõjub jätkuvalt positiivselt sellistele riikidele nagu Serbia, kuid üha vähem Tür-gile. Oma võidukõnes hiljutiste Türgi valimiste järel peaminister Recep Tayyip Erdogan isegi ei maininud Euroopa Liitu. Selle asemel ütles ta: „Uskuge mind, Sarajevo võitis täna sama palju kui Istanbul, Beirut sama palju kui Izmir, Damaskus sama palju kui Ankara, Ramallah, Nablus, Jenin, Jordani läänekallas, Jeruusalemm sama palju kui Diyarbakir.” Sarajevot nõuti sellega uuesti Osmanite impeeriumile. Jah, tõenäoliselt ühineb Horvaatia Euroopa Liiduga 2013. aastal ja see on hea uudis. Kuid horvaatidele tuleb andestada, kui nad murravad pead, mis asi see täpsemalt on, millega nad ühinevad.
Erru läinud peaministrid ja välisministrid ei väsi iialgi Euroopa projekti nurjumise põh-justena nimetamast juhtimishädasid. Tagamõttega: kõik oli palju parem, kui meie veel asja juhtisime. See on tõsi, kuid räägib vaid alla poole kogu loost. Euroopa juhtimine on juba mõnda aega olnud viletsam kui veerand sajandit tagasi ja vajadus selle järele on suurem.
Puudub isiklik kogemus
Miks? Sest kõik Euroopa projekti motiveerijad Helmut Kohli, François Mitterrandi ja Jacques Delorsi aegadest, veelgi enam asutamishetkedest, on kadunud. Need võimsad tõukejõud hõlmasid põletavaid isiklikke kogemusi sõjast, okupatsioonist, holokaustist, fašistlikest ja kommunistlikest diktatuuridest; Nõukogude oht, katalüüsiv Lääne-Euroopa solidaarsus, Ameerika helde ja energiline toetus Euroopa ühinemisele, ja Lääne-Saksamaa, mis oli Euroopa lõi-mumise mootor, Prantsusmaa aga juhi rollis.
Läänesakslased tahtsid end heade eurooplastena rehabiliteerida, kuid nad vajasid ka oma Euroopa naabrite tuge, et saavutada rahvuslik ühinemise ees-märk. Nüüd on see kõik läinud või siis oluliselt vähenenud. Kuigi projektil võib olla intellektuaalselt veenvaid uusi põhjendusi, sealhulgas Hiina-taoliste mittelääne hiiglaste esiletõus, põhjendused ei saa kunagi emotsionaalsete motiveerijate vastu. Süda trumpab pea üle iga kell.
Võtmerollis on, eriti majandusküsimustes, Saksamaa. See, mis muutus Euroopa Liiduks, on suure osa oma ajaloost püüelnud poliitiliste eesmärkide suunas majanduslike vahenditega. Kohli ja Mitterrandi jaoks oli euro peamiselt poliitiline ettevõt-mine, mitte majanduslik. Nüüd on saabas teises jalas. Päästmaks viletsalt kavandatud ja ülepaisutatud rahaliitu, läheb meil vaja erakordset poliitilist pühendumust. Poliitiline pool peab majanduslikule appi ruttama.
Ja siin tulebki mängu Angela Merkel. Pole erilist põhjust eeldada, et Saksamaa võtaks enda kätte juhtohjad Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika kujundamisel. Araabia kevadele reageerimisel tuleb vaadata kõigepealt otsa Vahemere maadele, nagu Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia. Sisserändajate lõimimisel peab iga riik oma kodutöö ise ära tegema. Aga kui me räägime Euroopa majandusest ja valuutast, siis on Saksamaa asendamatu jõud. Üksnes Saksamaal ja Euroopa Keskpangal, kui nad töötavad ühiselt, on võimalus rahustada võimsalt möllavaid turge.
Juba rohkem kui aasta jagu on Merkel püüdnud leida kitsast, võib-olla koguni olematut joont, kus kohtuvad miinimum, mida saab teha raskustesse sattunud euroala perifeeria päästmiseks, ja maksimum, mida tema arvates Saksamaa avalik arvamus välja kannatab. Ta on püüdnud võita euroala partnereid sel teel enda poolele. Siiani pole see toiminud. Nüüd peaks ta alustama teisest otsast: kujundama Euroopa Keskpangaga koos parima võimaliku ja kõige usaldusväärsema lahenduse ja panema kogu oma autoriteedi kaalule, veenmaks tõrksat Saksamaa üldsust, et see on riigi pikaajalistes, valgustatud rahvuslikes huvides.
Tõlkinud Priit Simson
