Kahe Ameerika hipi kultusteos õhutab paranoiatungi
Salapäraste illuminaatide või vabamüürlaste pahategudest rääkivad raamatud ja filmid on Eestiski laialt kättesaadavad ja populaarsed. Hiljuti sain tänu ühele sellisele teosele teada, et George Bush on Templiordu suurmeistri Jacques de Molay veresugulane – väide, mis mõjub igale vandenõudoktriinidega vähegi tutvust teinud inimesele kahtlemata verd tarretavalt ja annab vastuse nii mõnelegi lahtisele küsimusele.
Kardan, et professionaalsele konspiratsiooniaktivistile mõjub Wilsoni ja Shea „Illuminatus!” turu solkimisena. Autorid reklaamisid esimest korda 1975. aastal ilmunud teost kui paranoikutele kirjutatud muinasjuttu, kuhu nad püüdsid suruda olulisemad vandenõuteooriad ja linnalegendid, lisades omalt poolt kõikvõimalikke vürtse.
Nii pühendatakse teoses suurt tähelepanu Kennedy mõrvale ja vaadatakse videosalvestist Atlantise ajaloost, täheldatakse, et George Washington ja illuminaatide ordu asutaja Adam Weishaupt on tõenäoliselt üks ja seesama isik ning järeldatakse, et kõik, mida me teame ühiskonna ja selle ajaloo kohta, on suur pettus.
Omavahel vastukäivad väited ja faktid, mida autorid täiendavad oma väljamõeldistega, sulavad hüpliku süžee arenedes selliseks pudruks, et kindel võib olla vaid ühes – vandenõu on tõepoolest olemas ja inimkond on ohus.
Autorid teevad teretulnud tähelepaneku, et näiliselt vastuolulise programmiga äärmuslased – võrdleme näiteks natsi skinheede ja hiljuti Tallinnas 11. septembri teemalist raamatut esitlenud Itaalia kommunisti Giulietto Chiesat – on mõnes punktis hämmastavalt üksmeelsed. Lahkarvamused püsivad eeskätt selles, kas „globaalkurjategijate” eesmärk on kehtestada maailmas kommunistlik või fašistlik, ateistlik või religioosne, rassistlik või rassipuhtust õõnestav režiim.
Ons tegu vandenõuteooriaid pigem nõrgendava või tugevdava tõdemusega, jäägu igaühe enda otsustada. Ka Shea ja Wilson toovad lugeja ette lõpuks oma versiooni illuminaatide eesmärgist, ent paraku peab selleks ootama triloogia kolmanda jao ilmumiseni.
Kahest autorist tuntum, eluajal innukalt astroloogia, okultismi ja teiste sääraste harrastustega tegelenud Wilson segas teosesse ka killukesi kõikvõimalikest esoteerilistest õpetustest, mille analüüsimiseks pole ma pädev.
On teada, et „Illuminatus!” andis olulise tõuke arvu 23 müstifitseerimisele tänapäevaseski popkultuuris. Raamatus kirjeldatud religioosne ideoloogia diskordianism on olnud piisavalt külgetõmbav, et leida toetajaid ka väljastpoolt teose kaasi.
Kõik lootused on hullusel
Wilsoni vaadetest annab aimu väide, et tänapäeva globaalkriisi põhisüüdlane on terve mõistus ja hullumeelsus on ainuke mõeldav alternatiiv. „Sa ei saa meie mängule kunagi pihta, kui jätkad mõtlemist lapiku maailma parem- ja vasakpoolsetes, heades ja halbades, ülemistes ja alumistes kujundites,” hoiatab piraadikapten Hagbard Celine oma värsket jüngrit.
„Illuminatusest!” rääkides ei saa mööda vaadata tsitaatidest, mis muudavad teose ultrapostmodernistlikuks. Autorid teevad silma Tolkienile ja Lovecraftile, aga ka Joyce’ile ning Burroughsile. Allveelaev, millega Celine ilmamerel seilab, on loomulikult kollane, täpsemalt kullast.
Romaani ajalis-põhjuslik kulg on äärmiselt hakitud, jutustajaisikud ja peategelased vahetuvad pidevalt ja autorite eesmärk jääb tükiks ajaks hämaraks. See muudab lugemise kohati kurnavaks.
On isegi väidetud, et Wilsoni ja Shea kontseptsioonide tõeline väärtus tuleb esile droogide, nagu kanep või LSD, manustamisel. Ajastule omaselt tarbivad teose kangelased maailma päästmise ja hukutamise kõrval üksjagu mõlemat ainet, samuti leiab raamatust mitmeid detailseid, kuid süžee seisukohalt täiesti tarbetuid ja absurdseid seksistseene.
Paljud lugejad võivad seega arvata, et raamatul pole saba ega sarvi, ehkki vastupidine võimalus (vt üle-eelmises lauses toodud märkust) võiks mõjuda isegi heidutavamalt.
1970-ndate USA kontrakultuuri austajad peaksid Mart Kalveti tõlkes ilmunud raamatuga siiski kindlasti tutvuma. Samuti saavad vandenõusõbrad, kelle jaoks on 50-krooniselt vabamüürlaste märgi tuvastamine liiga kerge pähkel, pead murda: kas Pentagoni tabas 11. septembril ikka raketilöök või hoopis deemon Yog-Sothothi viha, nagu „Illuminatus!” rabava üksikasjalikkusega ennustab.
Vaenulike signaalide isoleerimiseks vajalikku hõbepaberit saab osta kõigist hästi varustatud kauplustest. Ewige Blumenkraft!
