Viimased 28 aastat enam kui üheksaprotsendilist majanduskasvu tootnud Hiina on kerkinud maailma neljandaks majanduseks ning kaubavahetuse mahult pingerea kolmandale astmele. Ja olgugi et sealne SKT inimese kohta on veel üle viie korra väiksem kui Eestis, on 1,3-miljardilise elanikkonnaga riik seadnud endale väga ambitsioonika sihi. Aastaks 2020 loodab Hiina ennast näha tänapäevase mõõdukalt jõuka riigina (nn xiaokang’i ühiskond), sajandi keskpaigaks aga jõuda järele arenenud riikide ladvikule.

Hiina tõuseb tippu

Vaid üks näide lähiaegade kavadest. Kui meil Eestis ei suuda valitsus midagi pädevat öelda Tallinna-Tartu kiirtee ehitamise kohta, siis Hiina loodab lähema viie aastaga valmis ehitada täiendavad 24 000 kilomeetrit kiirteid. Lisaks üheksale praegusele tuumareaktorile peaks Hiinas aastaks 2020 töös olema veel 21 uut reaktorit. Lennuliikluse kasv eeldab aga samas vahemikus 80 uue lennujaama rajamist ning lisaks igal aastal umbes 200 uue suurlennuki soetamist. Jne, jne.

Mõistagi on Hiina kiire moderniseerumine olnud võimalik suuresti kommunistliku partei võimumonopoli tõttu. Sõnavabaduse puudumine ning teisitiarvamise jõuline mahasurumine on Hiina argipäev. Samas on küsitav, kas ja kuidas suudab “uue elu” kultust sisendav kommunistlik partei inimeste kasvava jõukuse tingimustes ühiskonda kontrollida. Üksnes ametlikel andmetel leidis eelmisel aastal aset üle 85 000 rahutuse (kus osalisi oli enam kui 100). Tegemist on peamiselt külaelanike meeleavaldustega, kes on linnade ja kinnisvaraarenduse kasvuga oma maanatukesest väheste pennide eest või pettuse ja jõuga ilma jäänud.

Hiina liidrite ees on palju küsimusi. Mis juhtub, kui umbes 2015. aastal ületab linnaelanike hulk esimest korda maaelanike oma? Mis saab ekstensiivse industrialiseerumise tingimustes keskkonna vastupidamisvõimest? Mis saab siis, kui erasektori osa suureneb praeguselt poolelt näiteks kolmveerandini? Kuivõrd jätkusuutlik on praegune ühiskonna- ja majandusmudel? Mis saab siis, kui tugevneval Hiinal läheb oma piirides kitsaks?

Kiire majanduskasv on sundinud Hiinat juba praegu ajama aktiivsemat välispoliitikat. See on suuresti seotud suureneva energiavajaduse rahuldamisega. Nafta- ja maagaasitarnete kindlustamisel on Hiina hõivanud strateegilisi positsioone kõikjal maailmas ja otsib neid veelgi.

Seejuures teeb Hiina oma näilise ideoloogilise erapooletuse najal koostööd kõigi vähegi märkimisväärsete energia eksportijatega, sealhulgas lääneriikide poolt hüljatud terrorismi toetava Sudaaniga, USA-d ärritava äärmuspopulistliku Venezuelaga või alati rahutute Lähis-Ida riikidega. Kõige selle taustal peab kohe tunnistama, et Eesti praeguses välispoliitilises diskursuses on Hiina teema väga juhuslik külaline. Vaatamata erakordselt tihedale suhtlusajaloole viimase 15 aasta jooksul pole me suutnud enamat, kui teha Hiinas kõigest pargipingidiplomaatiat. Ja ma tean, et meie tubli ja tuntud Pekingi-suursaadik Mait Martinson selle hinnangu peale ei pahanda.

Praegu on seis selline, et Hiinas on meie saatkond mehitatud samaväärselt kui Portugalis. Ainus vahe: Hiina on mõõtmatult suurem ning maailmamõjukuse võrreldavusest pole mõtet rääkidagi. Kui võtta Aasia riigid tervikuna, siis mitme miljardi elanikuga ning kiirelt maailma mõjukeskuseks tõusvas piirkonnas on meil praegu üldse vaid kaks saatkonda – Jaapanis ja Hiinas –, kus töötab kokku kõigest kolm diplomaati.

Sageli armastame võrrelda end oma põhjanaabriga. Soomel on ainuüksi Pekingis tööl 16 diplomaati ning 40 kohapealt palgatud inimest, lisaks veel konsulaadid Shanghais ja Guangzhous. Meil on vastu panna kaks diplomaati ja üks kohapealt palgatud sekretär. Tänase päeva seisuga saame välisministeeriumis üldse ühe käe sõrmedel üles lugeda isikud, kes suudavad Hiina küsimusse süüvida. Rääkimata siis keeleoskuse piiratusest.

Eesti saatkonna praegused ruumid Kempinski hotellikompleksis, kus Eesti lipp on lehvinud viimased üheksa aastat, ei võimalda korraldada ühtegi vähegi viisakamat kohtumist, rääkimata õhtusöögist või vastuvõtust.

Mis meil Hiinasse asja?

Pessimistid võiksid ju küsida: mida on meiesugusel väikeriigil Hiinast või üldse kogu Kagu-Aasiast otsida ning ega me sinna raha kulutades lihtsalt ära ei upu? Mõistagi on vaja oma võimalusi kainelt arvestada, kuid samal ajal oleme juba niipalju riigiks kasvanud küll, liiati veel Euroopa Liidu liikmeks olles, et oma huvitatust ning osalust maailma olulisemates küsimustes või piirkondades aktiivsemalt väljendada.

Esimeseks ja peamiseks lähiaegade eesmärgiks peaks kujunema meie välispoliitiliste võimete järkjärguline kasvatamine tervikuna. Teadmine, et 2018. aastal saab Eestist Euroopa Liidu eesistujamaa, kohustab meid panustama neisse teemadesse ja maailma suhetesse, milleta on raske kujutleda 21. sajandi arenguid. Hiinale kuulub siin üks keskseid kohti.

Hea eelduse Hiina suunal sisuline hüpe teha annaks uue saatkonnahoone võimalikult kiire valmisehitamine. Seepärast peaks valitsus juba kavandatavas tuleva aasta eelarves nägema ette kulutused Pekingis meile pakutud maa pikaajalise kasutusõiguse omandamiseks ning ehituse alustamiseks. Mis oleks parem kui saatkonnahoone, mis otse kerkiva USA uue esinduse kõrvale rajatuna avataks juba enne 2008. aasta Pekingi olümpiamänge!

Välismajanduspoliitika on teema, mis kindlasti peaks olema meie prioriteet suhetes Hiinaga. Eelmisel aastal kasvas meie kaubavahetus Hiinaga kolmandiku võrra, küündides 3,22 miljardi kroonini (Eurostati andmeil hoopiski 5,27 mld EEK). Hiina on jõudnud Eesti impordipartnerite esitosinasse. Esmapilgul negatiivne bilanss on aga eksitav – Eestile edukate ekspordisektorite, nagu elektroonika ja infotehnoloogia tooraine pärinebki Hiinast.

Hiina ja Aasia laiemalt pole mõistagi lihtne turg, eriti kui pakutav tootmismaht on väike ning suutlikkus pikaajalisteks investeeringuteks madal. Samas veenab paljude riikide kogemus, et ka väiksematel tegijatel on võimalusi.

Suurendamaks meie ettevõtjate suutlikkust kohapeal paremini tausta mõista ning informatsiooni saada tuleks lisaks diplomaatilisele toele tõsiselt kaaluda Pekingis või Shanghais Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse esinduse avamist. Miks mitte kaaluda ka Shanghais konsulaadi avamist?

Loomulikult ei sünni meie välispoliitilised võimed Hiina suunal üksnes välisministeeriumi ponnistustest. Teineteise paremaks mõistmiseks annaks hea eelduse välispoliitika ekspertide ja ajutrustide koostöö. Siin oleks hea võimalus liita oma jõud näiteks Põhjamaade instituutidega, kes juba on loonud Hiina ekspertidega hea kontakti.

Samuti peaks riiklikult rohkem soodustama hiina keele ja kultuuri õppimist ning olemas-olevate asjatundjate paremat kaasamist meie Hiina poliitika kujundamisse. Riigikogu väliskomisjonil on kavas kutsuda juba sellel aastal kokku laiem Hiina-teemaline seminar ning tellida vastavasisuline analüüs.

Septembrisse kavandatud välisministri Hiina-visiit ning Hiina peaministri võimalik sügisene Eesti väisang oleksid hea võimalus uusi algatusi välja käia.